Pojengide õitseaeg juba märkamatult ei möödu! Nii kopsakaid ja lõhnavaid õiepalle ei ole võimalik aias mitte märgata, kui need juuni teisel poolel oma igivanal kasvukohal õitsemist alustavad. Suur pojengipuhmas võibki olla sõna otseses mõttes igivana, sest see lill on võimeline isegi sada aastat ja rohkem ühel kohal kasvama, ilma et ta surema hakkaks. Ta kannatab välja umbrohu, isegi endasse kasvanud naadi! Ja kui maa pole just väga lahja, siis ei vaja pojeng tingimata ka väetamist. Nõnda võib ära tunda ammu maatasa lagunenud hoonetega kunagisi talukohti – seal ikka veel kasvavate vanade sirelite ja pojengipõõsaste järgi.
Pojeng on ennast Eesti aedades sisse seadnud juba umbes 150 aastat tagasi, põhimõtteliselt otsekohe, kui talutarede juurde hakati rajama ka väikesi lillepeenraid. Eks töötasid mõisates aednikena tihti just neis samades taludes üles kasvanud mehed ja nii imbus mõisaaedadest ka suitsutarede õuele kasvama ühte ja teist. Seepärast peetaksegi pojengi koos murtudsüdamete
