Avakülg Tags Käsi mullas

Silt: Käsi mullas

Aidi Vallik: umbrohupiirded ja peenraäärised

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Umbrohi satub peenrasse kolme moodi: kas pealt, kõrvalt või alt. Pealt saabub umbrohi seemnetega, mida kas linnukesed kohale kannavad, peenra kõrval kasvav emataim laiali paiskab või tuuleke toob. Kuni me neid seemnekesi idanema ei lase, seni need probleemi ei põhjusta. Siinkohal on korralik multšikiht hea abimees. Peab ainult meeles pidama, et iga kord, kui multšikihti ja mulda mingi tegevusega segame, näiteks midagi peenrasse juurde istutades või midagi sealt üles tõmmates, loome võimaluse umbrohu idanemiseks. Võimaldame seemnel ligipääsu mullale ja mullas seni valguse käest peidus olnud seemned toome jälle üles pinnale, kus nad oma elutegevust alustada suudavad. Sellepärast võiks pärast taolisi tegevusi peenras need kohad jälle üle multšida. Juhtub ka, et umbrohuseeme lendab püsilillepuhmasse ja idaneb seal, teise taime võrsete ja võsude vahel. Sinna ei saa midagi teha, sest kurguni üles me oma taimi ju ei multši, muidu jääme ka neist ilma. Ainus variant ongi püüda miski terava orgi või umbrohujuurijaga see paharet kuidagi kätte saada. Õnneks pole sellega siiski liiga palju tööd. Altpoolt saab umbrohi tulla siis, kui oleme peenra rajamisel läbikaevamise faasis olnud hooletud ja jätnud mõne umbrohujuurekese mulda. Kui on umbrohurikas maa, siis on peaaegu paratamatu, et mingi tükike kuhugi ikka jääb. Õnneks on see vaid tükike, ja me peaksime eemaldama selle otsekohe, kui see endast mõne sirguva rohelise liblekesega märku annab. Seda liigutust ei tohiks edasi lükkama hak

Aidi Vallik: kuidas põuaga hakkama saada

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures. Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida. Et suviti tuleb lühemaid või pikem

Käsi mullas: teised iluviljapuud

Aidi Vallik: tulbiaeg ja tulbiaed

Tulbi tunneb ära igaüks, ka täiesti aianduskauge inimene – muidugi juhul, kui sordiaretus pole vahepeal hirmsasti möllanud ja mõne erilise sordi õisi näiteks liilia- või pojengilaadseks moondanud. Tulpe on aga terve suur perekond, kuhu kuulub sadakond eri liiki tulpe, ja erinevaid, rohkem või vähem edevamaid, tuntud ja tundmatumaid sorte on olemas lausa kümne tuhande ringis. See kõige klassikalisem tulbi moodi tulp, mida lapsedki oma piltide peale joonistavad, on aga arvatavasti meie aedades kõige levinum, ja kõige kauem tuntud nn darvinhübriid, vana „taluaiatulp”. Kes ei teaks noid erepunaseid ja täiesti lollikindlaid „Apeldoorne” või kollaseid „Golden Apeldoorne”, mis ilma igasuguse hoolduseta elavad ja kasvavad sama koha peal aastakümneid, nii et pole häda midagi. Et see vana tulpide sordirühm on ülilihtne kasvatada, on arvatavasti ka põhjus, miks Eestis kõigepealt just need levima hakkasid: algul mõisaaedades, aga alates

Aidi Vallik: esimene kevadine lillerõõm

Üks asi ei ole Eestimaa aedades iialgi muutunud: esimesed kevadised õied on alati lumikellukesed. Need vaprad lillekesed suudavad õitsema hakata kohe, kui nina lumehangest välja ulatub, mõnikord isegi juba veebruari lõpus (nagu sel aastal). Märtsis lumikatte kadumise järel muutub õitsemine juba massiliseks ja kui lumikellukeste liike või sorte on aias erinevaid, võib nende õitsemine kesta maikuusse välja. Meie mail tuntakse kõige enam harilikku lumikellukest ja selle täidisõielist vormi (Galanthus nivalis ja tema vorm „Flore Plena”), kuid erinevatel andmetel on olemas tervelt 18 või 19 lumikellukeste liiki ja umbkaudu 500 sorti. Liikide ja sortide vahelised erinevused seisnevad välimiste ja sisemiste õiekattelehtede suuruse ja kuju erinevustes, samuti selles, kas sisemiste õiekattelehtede laigud on rohkem või vähem rohelised, hoopis kollased või polegi neid üldse. Samuti erinevad liigid kasvu poolest, kuigi kõrgeimgi neist ei küündi üle 20 sentimeetri. Ka lehed võivad olla liikidel erinevates rohelistes

Aidi Vallik: kõigile tuttavad elupuud

Kes ei tunneks elupuud? See on Eestis juba vana tuttav, levinud üle-eelmisest sajandist alates vanades surnuaedades, mõisa- ja linnaparkides ning taluõuedel. Elupuu populaarsus on kestnud peaaegu katkematult tänini, ja arvatavasti on mõni selline olemas iga eramaja hoovil, kui mitte lausa hekina, siis üksikpuuna vähemalt. See meie mail levinud elupuu on õigupoolest elupuude perekonna viiest liigist üks – harilik elupuu, Thuja occidentalis. Peale selle on aga tänapäeval aiandussõbrale kättesaadavad veel hiigelelupuu (Thuja plicata),  Korea elupuu (Thuja koraiensis), Jaapani elupuu (Thuja standishii) ja ida-elupuu (Thuja orientalis). Kõige külmakindlam ja vastupidavam neist viiest vennaksest ongi harilik elupuu, mis puhta liigina võib kasvada saja aastaga rohkem kui kahekümne meetri kõrguseks – ühesõnaga suureks puuks! Olen selliseid näinud, ja kui neil on olnud piisavalt valgust ning toitaineterikas maa, siis on nad ka

Aidi Vallik: kui aias kasvab kuuseke  

Kui meie aknavaadetes ei ole väga päikselisi alasid, mis lubaksid edukalt kadakaid ja mände kasvatada, siis pole me ometi sellepärast veel plindris, vaid võime pilgu suunata valguse suhtes leplikumate okaspuude poole. Ja neid on palju! Enamik kuuskede liike näiteks elab hea meelega ka poolvarju aladel, kus päikest päevas ehk vaid neli-viis tundi. Peaasi, et muld oleks meeldivalt parasniiske, mitte väga kuiv ega ka liiga märg. Täispäikselist kohta vajavad siiski näiteks torkavad kuused (rahvasuus „hõbekuused”, rahvusvahelises aianduskeeles Picea pungens) ja selle sordid, samuti mustad (Picea mariana)ja Engelmanni kuused (Picea engelmannii) ning veel mõned vähem levinud liigid. Samuti erinevad kuuskede liigid selles suhtes, kuidas nad taluvad linnaelu – see tähendab heitgaase ja muud õhusaastet. Kuna meie kõige tavalisem harilik kuusk on selle koha pealt väga hell, siis suurte teede ääres või linnasüdametes on hoopis kindlam kasvatada torkavat kuuske, Serbia kuuske (Picea omorika) või Engelmanni kuuske. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on olemas ka külmaõrnu kuuski, mille kasvatamine Eesti sisemaal sageli ei õnnestugi. Sellised on näiteks Sitka kuusk (Picea sitchensis)ja idakuusk (Picea orientalis). Küll võib Haapsalus ja Lääne-Eesti rannikul üldse, samuti saartel neid suurema edulootusega katsetada. Kuuskede hulgast leiab tohutu kauneid ja omapäraseid sorte, ka neid on olemas igasuguse kasvukujuga, tüsedamaid ja pliiatssaledaid, kää

Aidi Vallik: roosidega talvele vastu

Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud. Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud

Aidi Vallik: enne esimest öökülma

Paratamatult jõuab sügisel millalgi kätte see päev, millal ilmateade annab esimese öökülmahoiatuse. Kui tõsiselt seda võtta, oleneb peamiselt aia asukohast. Sellepärast on väga kasulik, kui aiapidaja viitsib igal aastal aias toimuva kohta märkmeid teha: millal sulas lumi, millal oli viimane kevadine öökülm, millal sügisene esimene. Viie-kuue aastaga peaks välja joonistuma, kas aed langeb juba esimese öökülmalaine alla või on aega veel teise või kolmandani, ja millal tavaliselt see tulemas on. Mina olen kuue aasta jooksul selgeks saanud, et kõige külmemas kohas ma ei elagi. Eelnevatel sügistel on mu aeda tabanud umbes teine