Avakülg Tags Käsi mullas

Silt: Käsi mullas

Aidi Vallik: varakevadine aiaülevaatus

Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu! Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?

Käsi mullas: mõnus ettekülv

Kui on olemas toasoe, just paraja sõmerusega ning suhteliselt toitainetevaene külvimuld, augustatud põhjaga külvikarbid, meelepäraste ettekasvatamist vajavate taimede seemned, vee- ja päikesekindel marker, käärid seemnepakendite avamiseks, väikses kastekannus toaleige vesi külvide kastmiseks ja sildid-lipikud nende märgistamiseks, võib pihta hakata selle kõige põhilisemaga. Seemned mulda! Aga seemneid karpidesse külvatakse ka erinevat moodi.

Aidi Vallik: talve alla külvamisest

Vastu talve, kui päevased kraadid nullist vaid veidi kõrgemale tõusevad ja päev on pime, nagu kotis elaks, aga õues mängimise isu on sellest hoolimata veel peal, võiks aiapidaja katsetada talikülve.

Aidi Vallik: hilissügisesed istutustööd

Nagu igal aastal, on ka sel sügisel nõnda läinud, et millalgi mardi- ja kadripäeva vahel haarab mind paanika, et ikka veel pole ma jõudnud kõiki oma totsikuid, nutsakuid ja lillesibulaid maha istutada. Ahnus on alati tugevam kui realistlik hinnang oma töövõimele ja suutlikkusele, seepärast on novembris mu jaoks üsna tavapärane ennast kiruda ja külmetavate kätega vihmanätskes mullas songerdada.

Käsi mullas: eritüübilised püsikupeenrad

Kui öelda „püsilillepeenar”, siis kerkib meie silme ette ikka see kõige tavapärasem, juba vanaemade ajast tuntud eriliigilistest püsililledest koosnev peenar. Aga peale selle on olemas ju veel kiviktaimlad ehk/ja alpiaiad, segaistutusalad, rosaariumid ehk roosipeenrad, iridaariumid ehk aediirisepeenrad, nõmmeaiad, kruusa- ehk klibuaiad, sooaiad, metsaaiad, varjuaiad ja kindlasti veel midagi, mis mulle esimese hooga meelde ei tulegi. Kuid need kõik tähendavad siiski rohkem või vähem istutusalasid ehk peenraid, mis mõeldud samatüübiliste püsikute koondamiseks just neile sobivatesse tingimustesse.

Käsi mullas: igat moodi peenrad

Vanast ajast oleme harjunud, et peenrad on justkui üksteisest eraldi seisvad üksused, mis mõeldud umbes samalaadsete taimede paigutamiseks – lillepeenrad on lillepeenrad, eri liiki köögiviljad paiknevad eraldi peenardes, eriti kääbuskasvuliste okaspuude kollektsiooni jaoks rajatakse omaette peenar ja nii edasi. Lillepeenrad võivad omakorda olla kas sama- või eriliigilistest lilledest koosnevad, lõbusalt kirjud või taotluslikult monokroomsed või hoopis looduslähedase välimusega Oudolfi tüüpi istutusalad, kus teatud vahemaade ja rütmiga korratakse samade looduslähedase välimusega püsikute ja kõrreliste kombinatsioone. Aga aianduskultuur õnneks tegelikult piire ei sea ja kuidas või mismoodi aednik oma peenrad lavastab, on puhtalt maitseasi ja isikliku eneseväljenduse küsimus.

Aidi Vallik: valikud puuviljanduses

Siia Lõuna-Eestisse kolides sain astuda ka oma esimesed uudishimulikud sammud viljapuude ja marjapõõsaste maailmas. Haapsalu Koidula-aias olin paari vana õuna- ja ploomipuu viljade rahulolev tarbija, aga puuviljaaia rajamise või noorte viljapuude hooldamise kogemust mul ei olnud.

Aidi Valliku aianduskolumn: vanaema aiast nuikapsani

[caption id="attachment_224741" align="alignleft" width="300"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Kõige alguses olid vanaema porgandipeenrad. Jumal, kuidas ma neid vihkasin. Sest loomulikult kamandati rohima. Aga suve teisel poolel tulid õndsad päevad, kui samast peenrast sai tõmmata värsket mahlast porgandit, see kastmisveetünnis läbi lobistada ja varsipidi käes hoides sealsamas aias järada. Õndsad pooltunnid valminud herneste peenras... ja alati oli neid liiga vähe. Ning oh seda kirsivõsa! Kes jaksaks kokku lugeda neid kümneid kilosid mahlaseid ja lõhnavaid kirsse, mis peentelt painduvatelt okstelt otse kõhtu kadusid...