0

Käsi mullas: teised iluviljapuud

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Silma nuumamiseks mõeldud viljapuudest on kõige tuntumad küll iluõunapuud ja ilukirsipuud, kuid ka teistel viljapuudel on liike või sorte, mis kasvavad aedades mitte tarbe, vaid toreduse pärast.

Näiteks on olemas mitu pirnipuud, mille viljad ei sünni üldse süüa, aga õied ja lehestik on imelised. Sügisene Ussuuri pirnipuu (Pyrus ussuriensis) on kõige uhkemalt punase-oranži- ja kollasekirju puu, mida võib endale üldse ette kujutada, ja need ülivärvilised lehed püsivad pikalt puus. Kevaditi õitseb Ussuuri pirnipuu vara, enne lehtimist. Et ta kasvab kõrgeks puuks, siis väiksemasse aeda ta kardetavasti küll ei mahu, vaid jääb suure taluaia ja pargipuuks. Tema suur voorus on veel täielik külmakindlus.

Teine külmakindel iludus on Kesk-Aasia pirnipuu (Pyrus asise-mediae). Tema tõmbenumbriks on eriliselt rikkalik kevadine õitsemine eriliselt suurte valgete õitega. Sügisene lehestik jääb tal värvilt palju tagasihoidlikumaks. Kuid ka tema on suur, külmakindel ja täiesti söödamatute viljadega.

Ilusa hõbedase lehestikuga säravad aias hõbepuulehine pirnipuu (Pyrus eleagrifolia), kes jääb madalaks, vaid mõnemeetrise kõrgusega puuks ning sobib kõrgema okaspuuheki ette sädelevaks laiguks. Ta on külmakindel. Veel ilusam ja veel sädelevam on pajulehine pirnipuu (Pyrus salicifolia), kellel pole enam üldse mingit pirnipuu välimust, sest tema lehed tõepoolest on pigem pajude moodi. Ta lehtib kevadel varakult, õitseb ka, aga on paraku külmatundlikum kui teised. Sellele kaunitarile tuleb valida aias võimalikult soe kasvukoht.

Kui liikuda edasi ploomipuude maailma, siis on aedades suhteliselt levinud haralise ploomipuu ehk alõtša punaselehine sort „Pissardii”, vanasti nimetati seda puud ka mürobalaaniks. See õitseb kevadel roosade õitsega nagu vahupilv! Kadunud meisteraedniku Elle Ahse aias oli see juba suur, neljakümneaastane puu, mis roosatas ja õhetas mai algul juba poole kilomeetri peale ning mesilased tunglesid tema ümber nagu arust ära. Elle kutsus seda puud selle tõttu suminapuuks.

Teine haralise ploomipuu dekoratiivsort, Lätist pärit „Alvis”, õitseb külluslikult puhasvalgete õitega, mis paiknevad tihedasti piki võrset nagu pintslitõmbed. Ta puhkeb „Pissardiist” mõne päeva varem. Mõlemad nad on aga külmakindlad ning mõlema viljad pole eriti asjaks. Nende eesmärk on ikkagi ilu.

Lõpuks võiks rääkida veel toompihlakatest. Need pole iseenesest dekoratiiv-, vaid on päriselt viljapuud, aga lihtsalt väga ilusad ja ka täiesti külmakindlad viljapuud. Kõigepealt pakuvad nad kevadisel õitsemisajal täiesti eeskujulikku valget pitsivahtu ning teiseks muutub nende lehestik sügisel väga ilusaks värviliseks. Vahepeal saab toompihlakatelt ka häid või väga häid mahla- või moosimarju, kui linnud just jaole ei jõua.

Toompihlakaid levib mitut liiki. Parimaid ja suurimaid söögimarju kannavad lepalehise toompihlaka (Amelanchier alnifolia) sordipõõsad. Kõige ilusam on aga Lamarcki toompihlakas (Amelanchier lamarckii), mis õitseb valgete õitega pronksivärvi puhkevate lehtede vahelt. Kõik toompihlakad jäävad kasvult väheldaseks, põõsasjaks puuks, ja nii võib selline ilus ja kasulik puukene mahtuda ka väiksemasse aeda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz