Avakülg Tags Aidi Vallik

Silt: Aidi Vallik

Aidi Vallik: varakevadine aiaülevaatus

Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu! Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?

Aidi Vallik: ära palu abi jobudelt

„Seebu maailm” õpetab kurbusega toime tulema

Läänemaalt pärit kirjaniku Aidi Valliku „Seebu maailm” kandideerib kultuurkapitali aasta parima lasteraamatu tiitlile. Lastekirjanduse uurija Krista Kumbergi sõnul on „Seebu maailm” lastekirjanduse maailmas erandlik – selliseid teoseid kirjutatakse harva – ja ääretult vajalik raamat. „Nalja selles raamatus ei saa, aga saab targemaks ja tugevamaks,” ütles Kumberg. See on lugu päriselust. „Seebu maailm” jutustab lapsest, kelle ema ja isa lähevad lahku. Isa läheb ära ja Seebu ootab teda tagasi. Kui ema läheb lõpuks mujale tööle, sest raha on vaja, jääb Seebu vanaema hoolde. Nii ei jäägi Seebul muud üle, kui hakata lohutuseks puhuma seebimulle. Laps loob iga mulli sisse kujuteldava maailma, kus kõik on korras ja hästi. Et see unistuste maailm püsiks, tuleb Seebul õppida puhuma mulle, mis kunagi katki ei lähe.

Käsi mullas: mõnus ettekülv

Kui on olemas toasoe, just paraja sõmerusega ning suhteliselt toitainetevaene külvimuld, augustatud põhjaga külvikarbid, meelepäraste ettekasvatamist vajavate taimede seemned, vee- ja päikesekindel marker, käärid seemnepakendite avamiseks, väikses kastekannus toaleige vesi külvide kastmiseks ja sildid-lipikud nende märgistamiseks, võib pihta hakata selle kõige põhilisemaga. Seemned mulda! Aga seemneid karpidesse külvatakse ka erinevat moodi.

Aidi Vallik: talve alla külvamisest

Vastu talve, kui päevased kraadid nullist vaid veidi kõrgemale tõusevad ja päev on pime, nagu kotis elaks, aga õues mängimise isu on sellest hoolimata veel peal, võiks aiapidaja katsetada talikülve.

Käsi mullas: eritüübilised püsikupeenrad

Kui öelda „püsilillepeenar”, siis kerkib meie silme ette ikka see kõige tavapärasem, juba vanaemade ajast tuntud eriliigilistest püsililledest koosnev peenar. Aga peale selle on olemas ju veel kiviktaimlad ehk/ja alpiaiad, segaistutusalad, rosaariumid ehk roosipeenrad, iridaariumid ehk aediirisepeenrad, nõmmeaiad, kruusa- ehk klibuaiad, sooaiad, metsaaiad, varjuaiad ja kindlasti veel midagi, mis mulle esimese hooga meelde ei tulegi. Kuid need kõik tähendavad siiski rohkem või vähem istutusalasid ehk peenraid, mis mõeldud samatüübiliste püsikute koondamiseks just neile sobivatesse tingimustesse.

Käsi mullas: igat moodi peenrad

Vanast ajast oleme harjunud, et peenrad on justkui üksteisest eraldi seisvad üksused, mis mõeldud umbes samalaadsete taimede paigutamiseks – lillepeenrad on lillepeenrad, eri liiki köögiviljad paiknevad eraldi peenardes, eriti kääbuskasvuliste okaspuude kollektsiooni jaoks rajatakse omaette peenar ja nii edasi. Lillepeenrad võivad omakorda olla kas sama- või eriliigilistest lilledest koosnevad, lõbusalt kirjud või taotluslikult monokroomsed või hoopis looduslähedase välimusega Oudolfi tüüpi istutusalad, kus teatud vahemaade ja rütmiga korratakse samade looduslähedase välimusega püsikute ja kõrreliste kombinatsioone. Aga aianduskultuur õnneks tegelikult piire ei sea ja kuidas või mismoodi aednik oma peenrad lavastab, on puhtalt maitseasi ja isikliku eneseväljenduse küsimus.

Käsi mullas: veel kääritöödest

Kääridega ei läheneta aias mitte ainult viljapuudele. Samamoodi vajavad regulaarset lõikust näiteks hekid, marjakultuurid, paljud ilupõõsad – ja topiaaria ehk taimedest kujundite loomine on üleüldse hoopis omaette kunst, mida mina pole isegi mitte nuusutanud. Ei tea, kas elu jooksul sellega isiklikult tutvust teengi, sest ausalt öeldes ei ole põõsaste puudliks pügamine asi, mis mind väga huvitaks.

Käsi mullas: nii et hekk ragiseb

Et eelmine kord kirjutasin pikemalt ilupõõsaste lõikamisest, siis pole vast asjatu korraks tagasi pöörduda veel paari lõikamise erijuhtumi poole. Nimelt on rida ilupõõsaid, millele on omane kaunilt väljapoole kaarduv kasvukuju, mille annavad põõsale nooremad oksad, ja osal juhtudest need põõsad ka õitsevad piki neid kaarjaid võrseid, nii et õitseajal meenutab põõsas vahutavat fontääni. Levinuimad neist on nipponi enelas „Snowmound” ja tuhkur enelas „Grefsheim” ning nad pakuvad tõepoolest õitsedes muinasjutulist vaatepilti.

Aidi Vallik: keerulised küsimused

Seisan oma ploomipuude täiendamise küsimuse ees siiamaani, kuigi pean tunnistama, et pärast äsjast pikka telefonikõnet Polli aiandusuuringute keskusse olen juba natuke targem kui eelmist „Kätt mullas” kirjutades. Ühesõnaga – kuidas tagada tolmuandmise probleem „Polli Emmale”, kui „Renklod Haritonovõi” teda ikkagi ei viljasta. Vanast ajast tuntud „Emma Leppermann” ja „Edinburgh”, mis tolmeldavad kõiki teisi, on minu maitse jaoks liiga vesised ja lääged, seega ma ei taha nende peale ainult tolmuandmise mõttes ruumi ka raisata, et siis pärast pead murda, kuhu panna kõik need mahavarisenud viljad või seista sundhoidistamise ees puhtalt sellepärast, et ahnus ei luba vilju raisku lasta. Pealegi on need mõlemad viimatinimetatud madalapoolse talvekindlusega.