Avakülg Tags Aidi Vallik

Silt: Aidi Vallik

Aidi Vallik: esimene kevadine lillerõõm

Üks asi ei ole Eestimaa aedades iialgi muutunud: esimesed kevadised õied on alati lumikellukesed. Need vaprad lillekesed suudavad õitsema hakata kohe, kui nina lumehangest välja ulatub, mõnikord isegi juba veebruari lõpus (nagu sel aastal). Märtsis lumikatte kadumise järel muutub õitsemine juba massiliseks ja kui lumikellukeste liike või sorte on aias erinevaid, võib nende õitsemine kesta maikuusse välja. Meie mail tuntakse kõige enam harilikku lumikellukest ja selle täidisõielist vormi (Galanthus nivalis ja tema vorm „Flore Plena”), kuid erinevatel andmetel on olemas tervelt 18 või 19 lumikellukeste liiki ja umbkaudu 500 sorti. Liikide ja sortide vahelised erinevused seisnevad välimiste ja sisemiste õiekattelehtede suuruse ja kuju erinevustes, samuti selles, kas sisemiste õiekattelehtede laigud on rohkem või vähem rohelised, hoopis kollased või polegi neid üldse. Samuti erinevad liigid kasvu poolest, kuigi kõrgeimgi neist ei küündi üle 20 sentimeetri. Ka lehed võivad olla liikidel erinevates rohelistes

Aidi Vallik: kõigile tuttavad elupuud

Kes ei tunneks elupuud? See on Eestis juba vana tuttav, levinud üle-eelmisest sajandist alates vanades surnuaedades, mõisa- ja linnaparkides ning taluõuedel. Elupuu populaarsus on kestnud peaaegu katkematult tänini, ja arvatavasti on mõni selline olemas iga eramaja hoovil, kui mitte lausa hekina, siis üksikpuuna vähemalt. See meie mail levinud elupuu on õigupoolest elupuude perekonna viiest liigist üks – harilik elupuu, Thuja occidentalis. Peale selle on aga tänapäeval aiandussõbrale kättesaadavad veel hiigelelupuu (Thuja plicata),  Korea elupuu (Thuja koraiensis), Jaapani elupuu (Thuja standishii) ja ida-elupuu (Thuja orientalis). Kõige külmakindlam ja vastupidavam neist viiest vennaksest ongi harilik elupuu, mis puhta liigina võib kasvada saja aastaga rohkem kui kahekümne meetri kõrguseks – ühesõnaga suureks puuks! Olen selliseid näinud, ja kui neil on olnud piisavalt valgust ning toitaineterikas maa, siis on nad ka

Aidi Vallik: kui aias kasvab kuuseke  

Kui meie aknavaadetes ei ole väga päikselisi alasid, mis lubaksid edukalt kadakaid ja mände kasvatada, siis pole me ometi sellepärast veel plindris, vaid võime pilgu suunata valguse suhtes leplikumate okaspuude poole. Ja neid on palju! Enamik kuuskede liike näiteks elab hea meelega ka poolvarju aladel, kus päikest päevas ehk vaid neli-viis tundi. Peaasi, et muld oleks meeldivalt parasniiske, mitte väga kuiv ega ka liiga märg. Täispäikselist kohta vajavad siiski näiteks torkavad kuused (rahvasuus „hõbekuused”, rahvusvahelises aianduskeeles Picea pungens) ja selle sordid, samuti mustad (Picea mariana)ja Engelmanni kuused (Picea engelmannii) ning veel mõned vähem levinud liigid. Samuti erinevad kuuskede liigid selles suhtes, kuidas nad taluvad linnaelu – see tähendab heitgaase ja muud õhusaastet. Kuna meie kõige tavalisem harilik kuusk on selle koha pealt väga hell, siis suurte teede ääres või linnasüdametes on hoopis kindlam kasvatada torkavat kuuske, Serbia kuuske (Picea omorika) või Engelmanni kuuske. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on olemas ka külmaõrnu kuuski, mille kasvatamine Eesti sisemaal sageli ei õnnestugi. Sellised on näiteks Sitka kuusk (Picea sitchensis)ja idakuusk (Picea orientalis). Küll võib Haapsalus ja Lääne-Eesti rannikul üldse, samuti saartel neid suurema edulootusega katsetada. Kuuskede hulgast leiab tohutu kauneid ja omapäraseid sorte, ka neid on olemas igasuguse kasvukujuga, tüsedamaid ja pliiatssaledaid, kää

Aidi Vallik: roosidega talvele vastu

Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud. Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud

Aidi Vallik: enne esimest öökülma

Paratamatult jõuab sügisel millalgi kätte see päev, millal ilmateade annab esimese öökülmahoiatuse. Kui tõsiselt seda võtta, oleneb peamiselt aia asukohast. Sellepärast on väga kasulik, kui aiapidaja viitsib igal aastal aias toimuva kohta märkmeid teha: millal sulas lumi, millal oli viimane kevadine öökülm, millal sügisene esimene. Viie-kuue aastaga peaks välja joonistuma, kas aed langeb juba esimese öökülmalaine alla või on aega veel teise või kolmandani, ja millal tavaliselt see tulemas on. Mina olen kuue aasta jooksul selgeks saanud, et kõige külmemas kohas ma ei elagi. Eelnevatel sügistel on mu aeda tabanud umbes teine

Mere ja muinasjuttude linn – armastuskiri Haapsalule

[caption id="attachment_310904" align="alignnone" width="2000"] Kirjanik Aidi Vallik esitles trükisooja "Minu Haapsalut" nädala eest Haapsalus nostaliapäevade ajal. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Aidi Valliku „Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn” avab lugejale kadunud maailmade ilu. „Minu Haapsalu” on puhas nostalgia – igatsus kadunud aegade järele. Alates kleidist, mis on nii ilus, et selle peale kampsun panna tundub täiesti mõttetu, ja oh kui jämedatest hõberemmelgatest Eeslahe ääres, ning lõpetades mis tahes kontserdi esimeste kitarrihelidega, mis kaiguvad alati läbi suvesumeda Haapsalu õhtu. Kõik see on läinud, saanud mälestuseks, ja kadunud maailmades on alati midagi paeluvat.

Aidi Vallik: rohimine ja rookimine

Olen vaadanud, et tõhusalt multšimata alal on kaks nädalat see intervall, mille tagant pinna peaks jälle üle käima, et seal elu väga metsikuks ei läheks. Kuigi see sõltub ka kohast ja pinnasest. Haapsalu aiaga võrreldes on mu nüüdne muld erakordselt umbrohurikas: põlluservadest külvab tuulega mida kõike, ja külgedelt ajavad end istutusaladele sisse juurumbrohud nagu naat, orashein, põldohakas… Ei julge isegi öelda, et näe, põldosja mul vähemalt ei ole, sest nii kui ütlen, võin ära sõnuda.

Aidi Vallik kirjutas Haapsalu raamatusse

[caption id="attachment_224741" align="alignnone" width="900"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Endisest haapsallasest kirjaniku Aidi Valliku „Minu Haapsalu” ilmub Petrone Prindi menukas Minu-sarjas, esitleda loodab kirjanik seda Haapsalus nostalgiapäevade ajal. „See oleks tore, kui nii läheks. Eks see üks nostalgiline raamat ole,” ütles Vallik. „Minu Haapsalu” pole veel ilmunud, aga käsikiri on üle antud ja toimetamisel.