Vanad ja kasutud asjad muutuvad tavaliselt omaniku jaoks ebahuvitavaks. Veidi keerulisem on olukord siis, kui see asi juhtub olema kinnisvara, mille seisukorda kirjeldatakse sõnaga „ohtlik“. Mõistagi ei tahaks mitte ükski omanik investeerida nö surnud hobusesse, kuid seaduse järgi tuleb tal seda siiski teha sel määral, et keegi teine kannatada või viga ei saaks.
Ei ole mingi saladus, et teatud eas laste jaoks on vanade hoonete varemed väga ahvatlev mängupaik. Omajagu põnevust lisab veelgi teadmine, et ühes või teises kohas viibimine on keelatud ja nende piirangute rikkumine on omamoodi julgustükk. Täpsustame – tegelikult on tegu lihtsalt lausrumalusega. Sellistes kohtades juhtub ikka ühte ja teist, mis pole ei põnev ega äge ja võib halvemal juhul päädida ka elu kaotamisega.
Haapsaluski on mõned sellised objektid. Krimmi holmil paikneva endise tööstusala on omanik küll korralikult aia ja väravaga sulgenud, kuid nagu jäljerajad näitavad, tallatakse keelumärkidest hoolimata läbi kõrkjate ja võsa ikkagi hämaraid seiklusi otsima.
Palju halvem on lugu endise MEKI territooriumiga. Kuigi omanik raiub, et territoorium on piiratud, ei tuvastanud kolm sündmuskohal käinud Lääne Elu ajakirjanikku mitte ühtegi piiret. Tõsi – mõnda hoonesse sisse ei pääse, samas teised on kutsuvalt avatud. Vaatlus andis tunnistust sellest, et seal käib aktiivne seltsielu.
Nagu Läänemaa päästepiirkonna juht Hannes Aasma ütles, on varemetes ronijatelt tervet mõistust liiga palju tahetud. Küll aga peaks seda koos vastutustundega olema omanikul ja kohalikul omavalitsusel. Kuigi Haapsalu linnavalitsus on nelja aasta jooksul hoonete omanikule märgukirju saatnud, on tulemus pehmelt öeldes kesine, sest mitte ükski reaalne sanktsioon pole seni veel omaniku pea kohal rippunud. Natuke kurb on, et asjad hakkavad tihti liikuma alles siis, kui ajakirjanik helistab.
