Iga festivali elus saabub aeg, mil noorus on pöördumatult möödas. Tihtipeale kaovad koos noorusega ka värskus ja karisma. Esinevad needsamad artistid, keda juba korduvalt on nähtud, aga kelle hääl on nüüd kähedam, laval liikumine töntsim, kes ei võta enam hästi keerulisemaid meloodiakäike välja. Muugi on sama: publik, mängupaigad, päevakavad, ainult igal aastal vanemad, väsinumad, hallimad. Hakkab levima kopituselõhna.
Tänavu 32aastaseks saanud Augustibluusist kopituselõhna ei levi, kaugel sellest. Festival on nooruslikum, särtsakam, karismaatilisem kui kunagi varem. Kui on olnud aegu, kus pärast peo lõppu tiksus peas mõte, et kas järgmine Augustibluus üldse veel toimub, siis nüüd pole selles mingit kahtlust. Ta tuleb raudselt järgmisel aastal kindlalt jälle.
Festivali korraldajad eesotsas Raul Ukaredaga on teinud palju õigeid samme, mis parimasse meheikka jõudnud festivali tippvormis hoiavad ega kopitushaisu ligi lase. Õige on olnud rõhuasetus noortele talentidele – keda me tõen
