Sügis on aeg vanade asjade meelde tuletamiseks. Olgu selleks siis suve jooksul ununenud koolitarkus või hommikune trajektoor kontorisse. Või 14 aastat tagasi öö varjus teisaldatud sammas Lihulas. Ehkki viimase puhul on tegemist pigem vanade haavade lahtikiskumise kui pelga meeldetuletusega.
Ausammaste ja monumentide püstitamisega on aegade jooksul ikka oma võimu näidatud – triumfikaartest Lenini kujudeni. Riigikordade ja ajalootõlgenduste muutumisega kipuvad aga sambad langema. Ning kui monumentide loomine nõuab siiski arvestatavaid rahalisi väljaminekuid, on nende mahavõtmine ning silma alt ära vedamine märksa odavam, kuigi võimudemonstratsioon seegi. Võimu juurde võib aidata ka lubadus kunagi nõnda maha võetud sammas taastada.
Sambad võivad muuhulgas korraga toota nii rahvusmüüti kui ka ajada närvi naabreid. 2011. aastal püstitasid makedoonlased Skopjesse 24meetrise Aleksander Suure kuju. 24 meetrit ei tundu ehk pelga numbrina nõnda palju, isegi Vabadussõja võidusammas pole palju madalam. Aga Aleksander Suure kuju mõjub ratsamonumendina hiiglaslikuna. See on nõnda kõrge ja imposantne kuju, et seda vaadates on raske artikuleerida midagi peale imestushüüete. Otse ausamba all seistes ja pead kuklasse ajades hakkab kohe halb. Skulptuurid ei tohiks olla nii kõrged, nõnda uued ja läikivad. Skopje Aleksander Suurt vaadates võib end kujutleda Antiik-Kreeka talupojaks, kes imetleb uusi ja uhkeid ehitisi, mis tänaseks on kas kadunud või varemeis.
Peale turistides vertiigo tekitamise pani Aleksander Suur pea pöörlema ka kreeklastel, kes ei soovi, et naabrid nende väejuhi pärandi ja Kreeka ajaloolise Makedoonia piirkonna nime kaaperdaksid. Paar kuud tagasi jõudsid Kreeka ja Makedoonia esialgsele kokkuleppele, et riigi ametlikuks nimeks võiks saada Põhja-Makedoonia. Samas on ebaselge, kas Kreeka nõuab Makedoonialt kokkuleppe osana ka viimase kümne aasta jooksul püstitatud pastišš-antiigi, sealhulgas hiiglasliku Aleksander Suure eemaldamist.
Sammaste pärast tülli minemiseks piisab ka ühest rahvast, nagu Ameerika Ühendriikide hiljutised sambatülid (kahjuks mitte tantsukisklused!) tõestanud on. Üle kogu USA teisaldatakse Lihulale sarnaselt öö hämaruses konföderatsiooni mälestusmärke. USA suhe konföderatsioonimineviku ja orjapidamisega on keeruline ja valuline (väikese näite sellest, kuidas need haavad ka aastakümnetega üldse ei parane, annab praegu kinodes linastuv Spike Lee „BlacKkKlansman: Must mees klannis”). Keegi ei kahtle, et USA inimestel oli vähemalt eelmisel sajandil vajadus Ameerika kodusõda ja mõlemal poolel hukkunud esivanemaid mälestada. Ilmselt ei õigusta see kunagine vajadus seda, et ka 2018. aastal peab mõni mustanahaline iga päev mööda kõndima sellise inimese kujust, kes kunagi orjapidamist ülistas.
Iga langev konföderatsioonitegelase mälestusmärk annab jõudu rahvuskonservatiivsele liikumisele, kes üritab sammaste kaitsmisega kohalike sümpaatiat võita. Sammaste valvamiseks organiseeritakse relvastatud salku ning iga vähegi võssa kasvamata monumendi langetamise plaanile järgnevad meeleavaldused tänaval, mis ei jää alati sugugi vägivallatuks. Monumentide kaitsjad toovad argumentidena välja sõnavabaduse kaitse ning mõistavad hukka ajaloo ümberkirjutamise ja esiisade mälestuse teotamise katseid. Tuleb tuttav ette?
Innukalt Donald Trumpi Ameerika poole vaataval EKRE-l ei tulnud Lihula samba taaspüstitamise plaaniks inspiratsiooni otsides seega just eriti palju pead murda. USA-le sarnased teemad on kohalikus kastmes esil ka siin. Eriti valimiste eel on tegu hea žestiga – palju ei maksa ning tegelikku muutust kaasa ei too. Inimeste elud ei muutu faktiliselt paremaks sellest, kas ausammas mõnele konföderatsiooni väepealikule, Aleksander Suurele või Saksa mundris sõdurile on püsti või mitte. See on pelgalt tunnetuse küsimus – mis on teadagi kõige keerulisem, igaveseks vastuseta jääv küsimus.
Kui pikk on ühe monumendi eluiga? Tallinna esindusväljakul asuva Vabadussõja võidusamba eluiga jääks ilma pideva remondita ilmselt üpris lühikeseks, samas on raske ette näha, et keegi seda vähemalt selle riigikorra ajal teisaldaks. Lihula sammas viidi 2004. aastal ära vähem kui kaks nädalat pärast avamist, kuigi lagunemisohtu tolle sõduri kujul ilmselt polnud. Mis iganes sel nädalavahetusel Lihulas ka toimuma ei saaks, kohe seda sammast ei taastata. Jääb vaid loota, et ahelreaktsioone, mis eelmisel kümnendil viisid pronkssõdurirahutusteni, sel korral ei vallandu ning rahulik rahvakoosolek jääbki selleks, mida nime põhjal väita võiks.
surusin oma usku peale, nagu Jehoova tunnistaja!
EKRE võib ju punnitada, minu häält nad kevadel ei saa, ei saa ka teised parteid,
ma lihtsalt boikoteerin valimisi. Inimesed, ärge minge valima!
Miks peaks Eestis jälle välja panema võõras vallujavormis ja -sümbolitega eestlase (?) mälestusmärgi? Eesti meestel on ka oma välivorm olnud ja omad sümbolid. Kui seda oleks rakendatud, siis las olla. Lihula monumendi koht on kalmistul pronkssõduri kõrval, kuhu Meelis Malk võib iga päev lilli viia. Vahet pole kummale mehele.
tuli tibla siia varem, rahva poolt kutsumata ja viis enamiku eesti sõjaväevormi kandnud mehi ning nekruteid sundmobilisatsiooni korras siberisse ja vangilaagritesse. mis kohapealsetel muud teha jäi, kui tahtsid tibladest lahti saada, kõigevähem vaatasid , mis seljas on, tähtis oli, kust kone kätte said.
On ikka suur vahe,kas ausammas on tsiviliseeritud lõunaosariiiklaste kindralile või ühel e maailma valitsejale, kkui sõjakurjategijate mundris agressiivsele sõdurile, kelle vaenulikkus on ilmselge ja kelle kaaslaste kuritööd kisendavad taevani veel siiamaani. Neid võrrelda kuidagi ei anna.Partsi valitsuse otsus oli igapidi seaduslik ja kui rahvas selle vastu mässas, siis tuligi resoluutseidmeetodeid rakendada. Mässajate juht läks pärast Hispaaniasse prügikastist toit otsima ja sinna oleks ta mvõinudjäädagi,aganüüd on vist jälle tagasi.