Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :
Põua kõrvetatud purukuivadelt karjamaadelt pole lammastel ja lihaveistel enam suurt midagi võtta.
Puise lambakasvataja Merike Liivlaiu lambakarjamaal pole rohututtigi – kõik on ühtlaselt pleekinud ja pruun, siin-seal mõned üksikud kuivad kõrred ja raudnõgese rootsud. „Jäärapoisid söövad kõrbenud kõrt. Ükspäev nägin, et näksisid isegi nõgeselehti,” ütles Liivlaid. Lambad naljalt raudnõgeseid ei söö, ja kui söövad, siis peab kõht väga tühi olema.
Artikkel jätkub peale reklaami
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Reklaam
Tõepoolest oli ennevanasti vikatiga loomadele rohu ette niitmine moes ja need paljudelt aladelt kus praegu võsa kasvatavad ja trimmerite-purustitega lömastatakse rohi jõudis loomade toidulauale. Aga vikatit mis niidaks pole enam kusagilt võtta ja egas igas külas poleks ka kedagi kes seda teritada mõistaks ega niidutehnikat valdaks.
Päris vanal ajal muide söödeti loomadele ka lehiseid, puud-põõsad haljendavad ka põuasel ajal üsna ilusti. Lastele oli nende kogumine paras töö.
Nüüd on efektiivne maamajandus, tuleb loomi rahaga söötma hakata.
Ilmselt ei ole sa tänavu kordagi maal käinud ja ei taipa olukorda, aga kui sa tead neid rohtukasvanud talukohti, siis ole hea ja teata ka teistele, et saaks niitma minna. Aitäh “tarkpea” õpetuse eest!!!
Vanasti niideti vikatiga õhtuks lammastele rohtu ette. Võib ju autoga kaugemalt tuua. Rohtu kasvanud talukohti ju jagub. Talveheina andmine on patuasi.
Mujal kõrges rohi ära ja seal rohi rinnuni? Muudkui mine ja too, kasvõi võõralst talohoovist?
…kõrbes…taluhoovist…