35 aastat tagasi kirjutas Raimond Kaugver romaani „Meie pole süüdi”, mille režissöör Tõnis Kask tõi 1986. aastal filmilinale pealkirja all „Õnnelind flamingo”. Kamp noorukeid tõukab seal tiiki jalgratturi, kes on astunud välja poiste poolt mõnitatava tütarlapse kaitseks. Mees upub. Teiste hulgas esitatakse süüdistus Vahurile, kelle isa on soliidne ehitusinsener, ema rõivakaupluse juhataja. Ühe osalise vanemad on arstid, teisel kooliõpetajad, kolmanda isa on kunstnik. Keegi, mõistagi, ei ole süüdi. Aga kes siis on?
Kaugveri huvitab isegi rohkem küsimus, miks nii toimiti, miks ei hoolita endast ja teistest ning kuivõrd on süüdi need, kes ise julma teo juures ei viibinud.
Haapsalus pole midagi nii drastilist juhtunud, küll aga ilmuvad sotsiaalmeedias teatava korrapärasusega postitused linnas laamendavatest noortest kaakidest. Sellest, et teema on ammu ületanud linnaelanike taluvusläve, annavad tunnistust kümned ja kümned kommentaarid, millest jookseb läbi küsimus, miks keegi midagi ei tee. Vaadatakse ootavalt politsei ja kooli poole: tehke midagi! Või siis arutletakse võimaliku omakohtu teemal.
Vestlusest politseiga jäi aga kõlama üks oluline mõte – suurem osa varateismelisi kasvab sellest faasist välja, kui neid natukenegi aidata, mitte karistada. Eriti selles eas tekitab igasugune karistus pahatihti hoopis trotsi, mis viib soovitud tulemusest veel kaugemale, sest lapses tekib tunne, et kogu maailm on tema vastu.
Jah, mõnikord on aitamiseks juba liiga hilja. Aga kunagi ei ole kõiki õrnas eas lapsi silmas pidades liiga hilja küsida, miks sellised lood juhtuvad ja kuidas teha nii, et oma laps ei muutuks üheks nendest, kellest sotsiaalmeedias kirjutatakse kui kohalikust pätipoisist. Näiteks alustaks sellest, et räägiks oma lapsega. Sellest, mis teda huvitab. Ja nii iga päev.
võib last paljud asjad, aga meil saab kõike ainult raske raha eest
mida nendest tatistest lastest ikka rääkida ?