Täna, 7. juunil võttis Riigikogu vastu haldusreformi seaduse, mis kujundab ümber omavalitsusüksuste süsteemi. Haldusreformieelse seisuga on Eestis 30 linna ja 183 valda ehk 213 omavalitsusüksust, mis jagunevad 15 maakonna vahel. Käesoleva ülevaate eesmärk on kirjeldada keskmist omavalitsusüksust enne haldusreformi, kirjutatakse Statistikablogis.
Haldusreformi seaduse kohaselt on omavalitsusüksuse minimaalne rahvaarv 5000 ja soovituslik 11 000. Haldusreformi eelselt on Eestis 16 omavalitsusüksust, kus elab rohkem kui 11 000 elanikku (7% kõigist omavalitsusüksustest), 5000–11 000 elanikku on 25 omavalitsusüksuses (12%) ja alla 5000 elaniku on 172 omavalitsusüksuses (81%). Üle 11 000 elanikuga omavalitsusüksustes elab 61,7% Eesti elanikkonnast ja alla 5000 elanikuga omavalitsusüksuses 24,2% elanikkonnast.
Eesti omavalitsusüksused on oma suuruselt väga erinevad. Kui suured need erinevused on, sellest allpool mõned näited. Esmalt tuleks tähelepanu pöörata sellele, et suurust saab mõõta üsna mitme näitaja abil ja tulemused pole sugugi alati ühesugused. Näiteks, kui paluda kellelgi nimetada Eesti suuremaid linnu, siis tüüpiline vastus on: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve. See on õige vastus, kui mõõdame suurust elanike arvuga. Kui mõõdame suurust pindalaga, oleks õige vastus aga järgmine: Tallinn, Narva, Paldiski, Kohtla-Järve ja Tartu.
Omavalitsusüksuste suurus rahvaarvu põhjal
Haldusreformi praktiliselt ainuke arvuline kriteerium on moodustuva omavalitsusüksuse rahvaarv ja seetõttu tuleks sellel pikemalt peatuda. Statistikaameti andmetel on Eesti rahvaarvult suurim omavalitsusüksus 423 420 elanikuga Tallinna linn ja väikseim 99 elanikuga Piirissaare vald. Kui arvestada haldusreformi eesmärkidega ja praegu oleks Eesti elanike arvult väikseim omavalitsusüksus 5000 elanikuga, siis oleks Tallinn sellest 85 korda suurem. Kui väikseimas omavalitsusüksuses oleks 11 000 elanikku, siis oleks Tallinn sellest 38 korda suurem ehk siis oodatavalt väheneb haldusreformi tulemusel omavalitsusüksuste rahvaarvu erinevus oluliselt, aga vahed jäävad sellegipoolest märkimisväärseteks – kui praegu oleks Eesti elanikkond 85 korda suurem, oleks Eesti rahvaarvult suurim Euroopa Liidu liikmesriik. 38 korda suurem rahvaarv viiks Eesti Hispaaniast mööda Euroopa Liidu rahvaarvult viiendaks riigiks.
Huvitavaid seoseid leiame ka keskmisi arve võrreldes. Eesti omavalitsusüksuses elab keskmiselt 6178 inimest, keskmisele kõige lähemal on 6095 elanikuga Jõelähtme vald. Kui kõikides omavalitusüksustes elaks praegu ühepalju inimesi, oleks neis ka haldusreformi minimaalse rahvaarvu nõue täidetud. Kõigis omavalitsusüksustes ühesuguse rahvaarvu saavutamine on muidugi teostamatu ja pole ilmselt ka vajalik.
Eesti statistiliselt keskmisest omavalitsusüksusest suurema elanike arvuga on 33 omavalitsusüksust ehk 16% kõigist omavalitsusüksustest. Eesti omavalitsusüksuste rahvaarvu mediaankeskmine on 1827 elanikku. Nii palju inimesi elab Orissaare vallas.
Rahvaarvu teema lõpetuseks veel üks küsimus. Kui sooviksime, et Eesti omavalitsusüksused oleksid rahvaarvu suuruselt enam-vähem võrdsed ja Tallinn ei jagune väiksemateks omavalitsusüksusteks, siis mitu omavalitsusüksust saaks Eestis moodustada? Õige vastus on kolm ja kui silmi veidi kinni pigistada, siis neli.
Omavalitsusüksuste pindala ja rahvastikutihedus
Eesti suurima pindalaga omavalitsusüksus on Märjamaa vald, mille suurus on 867,43 ruutkilomeetrit. Märjamaa vald on Eesti väikseima pindalaga Tootsi vallast (1,78 ruutkilomeetrit) 487 korda suurem. Eesti omavalitsusüksuste keskmine pindala on 204,08 ruutkilomeetrit. Pindalalt keskmisele vallale on kõige lähemal Koigi vald. Keskmisest suurema pindalaga omavalitsusüksusi on Eestis 89 (42% kõigist omavalitsusüksustest). Eesti omavalitsusüksuste mediaankeskmine pindala on 179,52 ruutkilomeetrit (Keila vald).
Rahvaarvu ja pindala kombinatsioon annab meile rahvastikutiheduse. Eesti rahvastikutihedus on 30,3 inimest ruutkilomeetril, mis on üsna sarnane Ameerika Ühendriikide keskmisele rahvastikutihedusele. Keskmisest kõrgem rahvastikutihedus on 48 omavalitsusüksuses (23% kõigist omavalitsusüksustest). Keskmisele rahvastikutihedusele on kõige lähemal Luunja vald (30,4 inimest ruutkilomeetril). Suurim rahvastikutihedus Eestis on Tallinnas – 2657,8 inimest ruutkilomeetril, mida on 1661 korda rohkem kui väikseima rahvastikutihedusega Tudulinna vallas (1,6 inimest ruutkilomeetril). Eesti omavalitsusüksuste mediaankeskmine rahvastikutihedus on 9,7 inimest ruutkilomeetril (Sõmerpalu vald).
Elussünnid omavalitsusüksustes
Käesoleva blogiartikli viimaseks omavalitsusüksuste olulisi erinevusi ilmestavaks näitajaks valisime elussündide arvu. Võime võimekust, jätkusuutlikust, elujõudu jt näitajaid mõõta väga erinevate indeksitega, aga kui lapsi ei sünni, siis on keeruline mõelda ühest piirkonnast kui elujõulisest ja jätkusuutlikust.
Kõige rohkem lapsi sündis 2015. aastal Tallinnas – 5118. Et koolimatemaatika 0-ga jagamist ei õpeta, siis on võimatu öelda, mitu korda Tallinnas sündis lapsi rohkem kui väikseima sünniarvuga omavalitsusüksuses – Piirissaare vallas ei sündinud 2015. aastal ühtegi last. Keskmiselt sündis 2015. aastal omavalitsusüksustes 65 last (keskmisele lähimad olid Paide linn 66 sünni ja Kiili vald 64 sünniga). Sündide arvu mediaankeskmine oli 18 elussündi. 18 last sündis Ambla vallas, Kanepi vallas, Kohtla vallas, Lüganuse vallas, Vastseliina vallas, Vihula vallas ja Vändra alevis.
Pole küll täpseid kriteeriume, mis ütleks, milline on optimaalne kooli või klassi suurus, aga kui võtaksime selleks 24 õpilast põhikooli klassis (selline arv on aruteludest läbi käinud), siis 24 või rohkem last sündis 2015. aastal vaid 81 Eesti omavalitsusüksuses.
Kokkuvõtteks
Omavalitsusüksused on Eestis äärmiselt erineva suurusega. Kavandatav haldusreform vähendab oluliselt omavalitsusüksuste erinevust paljude näitajate osas. See toimub pingeridade väiksemate väärtuste suurenemise arvelt, sest ka pärast haldusreformi jääb Tallinn väga suure tõenäosusega enamuses pingeridades selgelt domineerima. Tuleb öelda, et vastuvõetud haldusreformi seadus ei pane üheski Eesti piirkonnas pudrumägesid kasvama ja piimajõgesid voolama. Seaduse vastuvõtmine tähendab, et rusikatega vehkimise aeg on möödas ja nüüd tuleb maksimaalselt seadusest tulenevaid võimalusi ära kasutada
Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
Marika Kivilaid, Statistikaameti analüütik
Greta Tischler, Statistikaameti analüütik
Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf 
