Milline teater tuleb meile külalisetendust andma, mõtlesin, kui nägin esimest korda päikesekuldseid plakateid, mis kuulutasid välja Orlando loo. Aa, hoopis meie omad? Ja Orlando? Seesama, Virginia Woolfi kirjutatud Orlando? Hmmmmm!? Ei pea. Ei pea harrastustrupp oma esimeseks lavastuseks valima „Säärast mulki”. Tõsi, rahvalik jant oleks jõukohasem, sellega oleks lihtsam laia publiku lusti ja rahulolu välja teenida. Aga ei pakuks enesele midagi. Eelmise aasta jaanuaris loodud Haapsalu teatristuudio tõi tänavu aprillis välja Virginia Woolfi teosel põhineva lavastuse „Mina, Orlando”, mille dramatiseeris ja täiendas Läänemaa naiste elulugudega Piret Jaaks. Paras proovikivi algajale trupile ja lavastajale. (Tõtt öelda ka kutseliste seltskonnale! Karusoo ja Toompere nimi tikkusid meelde tulema.)
Lavastaja Marion Undusk ja tema seitse (nais)näitlejat on määratlenud oma kooskäimise eesmärki järgmiselt: „…see on olnud ja saab olema ka tulevikus teatrimaailma tundmaõppimine, analüüs ja selle vormimine enda mõtete ja tunnete alusel.” Nii seisab kavalehel. Mida nägi (ja kuulis) vaataja viimasel etendusel?
Publik juhatati mustade kulisside vahelisest hämarusest lavale, kus ootasid ümmargused kohvikulauad. Küünlad ergasid punastes anumates võidu eesriide pahema poolega. Muusika ja pokaal hüva rüüpega lõid pisut kabareeliku meeleolu. Muljet kinnitas ka laval toimuv. Mitte just kabaree – kaunid naised, kerge meel, šampanjavaht ja suled, eks ole. Aga etteastetesse jaotuv vaatemäng küll. Paar ingliskeelset laulugi lükiti sellesse kavasse. Küllap olid need tähenduslikud… Nägi nukke, Inglise kuningannat ja seitset pöialpoissi.
Tekst, mida kuulda anti, meenutas luulekompositsiooni. See tähendab, et lõigud „Orlandost” vaheldusid monoloogidega, milles naised oma saatusest või elujuhtumustest rääkisid, sekka mõni mõistujutt. Üleminekute tekitamisega oli Piret Jaaks tegelnud. Kui Woolfi tekstis oli juttu surmast, esines surm ka Läänemaa naise loos. Kokku said nüüdisaeg ja eelmise sajandi kahekümnendate tõekspidamiste järgi kirja pandud sajanditetagune lugu androgüünist, kes elas esialgu mehena, siis naisena.
Igal lavastusel peab olema põhjendus – miks just see ja miks just praegu, on üks teatritegemisele lähedal seisev isik alati rtoonitanud. Unduski lavastus rääkis minu meelest vangistatud naistest. Vangistatud oma soorolli ja ühiskondlike ootuste trellide taha. Oldagu usin ja kasin, kannalik ja andestav, allaheitlik, koguni alandlik. Meestetöö ja naistetöö, vanus, millest alates tööturg sind enam ei taha … Need on nüüdisajal palju räägitud teemad, mis nagu kivikesed rannas lainetest uhutuna nii siledaks muutunud, et ei haagi enam kuidagi. Jah, olen nõus. Kõik on õige. Ja mis siis? Mis mõõtme lavalugu neile ajakirjanduslikele teemadele juurde annab?
Siin tulebki mängu Orlando. Sai ju tema läbi proovida mõlema soo rollid. Tõsi küll, üpris ammusel ajal, aga siiski. Süüa ei keetnud, ei koristanud, meest ei ümmardanud, tööturule tal asja polnud. Tiba irooniliselt mõjus, et nüüdisaja naiste monoloogid viisid mõttele, mille kohaselt tuleb meestest vaid häda ja õnnetust. Orlando aga tundis naisena teravat puudust paarilisest. Nimeta sõrm lausa kisendas abielusidet kinnitava ehte järele. Kui siis õige paariline saabus, samuti androgüün, aga parasjagu mees, siis on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Tõsi ta on, küllap toimikski abielu paremini, kui abikaasad oleksid empaatilised ja näeksid asju ka teise vaatevinklist. Kõik pole androgüünid, et oleksid saanud mõlemaid rolle ihulikult ja hingeliselt läbi teha.
Rollipiiride ületamine, uute rollide piirides püsimine, nende läbimängimine tundus olevat teatristuudiolaste peamine ülesanne. Kavalehte kaedes sedastasin, et igaühe roll oli olla naine, lisandus tööelus täidetav – kellel ettevõtja, kellel klienditeenindaja, kellel masseerija jne. Seitsmest viis naist said kanda nais-Orlando kollast kleiti, kolm kehastada meest. Prooviti nukujuhi rolli.
Ega seda nukku ole lihtne elama saada! Kas pidigi olema nii, et mees-Orlando oli üks tuim tükk, jäik ja tinglik? Tinglikkusega jäädi poole peale pidama. No ei pea heerold matkima pasunapuhumist, mis tuleb lindilt! Eriti kui see loomulikuna ei mõju. Võiks vaid uhkelt säravat instrumenti presenteerida ja tähtsalt üle lava patseerida. Kõik seitse naist olid riietatud musta kleiti. Igal kleidil oma stiil ja pidulikkusaste. Selle tõttu ei läinud pilt ja hääl iga kord kokku. Väga elava monoloogiga sai maha „tugev tüdruk”, kellel olid kõik „kvalihvikatsjoonid”, et laotöötaja amet endale saada, aga kuna see olevat meeste töö, siis ei saanud. Lopsakas maalähedane keel ja pisut lihtsameelne, aga siiras jutt tuli õblukese näitleja suust, kes kandis vastuvõtule sobilikku elegantset kleiti ja kõpskingi. No ei usu! Aga jätame detailid kõrvale. Nende kallal võiks, aga ei pea nokkima, nagu ka näitlejate käsitööoskuste kallal.
Ehkki siinkirjutajale ei sündinud kirgastavat teatrielamust (no ei saanud naerda ja nutta nagu Kivirähki teose teatrilemb), oli publiku hulgas meeldiv viibida, tekkis siiras huvi ja soov stuudio uusi ettevõtmisi-ülesastumisi vaatama tulla. Julged naised!
Haapsalu teatristuudio
Mina, Orlando
- Tekst Virginia Woolf / Piret Jaaks
- Lavastanud Marion Undusk
Fotod: Arvo Tarmula
Mis soo rollidest lahtiühendamise kampaania see nüüd on ? Või on kari rahuldamata naisi lavale pääsenud ?