Uku Särekanno: aasta väärtuste kriisis

Uku Särekanno kõne riigikogu ELi asjade komisjoni mõttehommikul ELi pagulaskriisi teemal 20. aprillil

Möödunud on 366 päeva õnnetusest Lampedusa saare läheduses, mis nõudis enam kui 800 inimese elu. Lühikese aja jooksul on muutunud Euroopas palju ja mitte niivõrd tänavapildis, kuivõrd inimeste sisemuses. Toimuv on väärtuste kriis.

Viimane aasta on raputanud kõiki nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Aasta on toonud üles lõhed nii põlvkondade kui ka Ida- ja Lääne-Euroopa riikide vahel. Ühtäkki on hakatud kõhklema kõiges, mis on seni tundunud püsiv ning enesestmõistetav.

Euroopa Liidu lagunemine ei tundu enam utoopia, euroopalikud väärtused ning põhiõigused on mõne silmis sõimusõnad ning turvalisus ei näi terrorirünnakute järel enam absoluutne. Selle kriisi teke ning areng on olnud ennustatav, ent mitte inimlikul tasandil. Kui mu Londonis elav sõber helistas suve lõpus ning küsis, kas on Eestisse ikka turvaline oma pisikeste tütardega minna, olin ma jahmunud. Ta oli mures, sest sotsiaalmeedia vahutas vihast ja rassismist. Ta ei soovinud, et keegi hakkaks ta lapsi traumeerima nende nahavärvi pärast…

Kõike seda segadust ning hirmu vaadates võiks küsida, kas Euroopa on kriisi haldamisel põrunud. Ei ole. Euroopa Liit ning selle liikmesriigid on seni suutnud hoida ära halvima. Balkanil ei puhkenud konflikti ning kõigi aegade suurim arv saabujaid on suudetud seni vastu võtta. Liit ei ole kokku kukkunud, Schengen toimib ning enamik inimesi ei taju oma igapäevases elus vahetult, et midagi oleks märkimisväärselt muutunud (kui meediapilt ning sotsiaalmeedia kõrvale jätta).

Kriisi haldamisega jäädi hiljaks. Liiga palju poliitilist kapitali, aega ning energiat kulutati aruteludele, mis ei olnud kriisihalduse seisukohalt primaarsed (nt kvoodisüsteem). Alahinnati edastatavate sõnumite mõju nii põgenikele kui ka oma kodanikele, aga ka inimeste otsustusvõimet. Tegemist on suurima kriisiga Euroopa Liidu 60aastases ajaloos ning enamik selle kriisi lähtepõhjusi on väljaspool Euroopa riikide kontrolli. Sõda Süürias ei ole midagi sellist, mida suudaks lahendada Euroopa Liit.

Toimunu on tulekahju kustutamine. On hakkama saadud, ent kriis ei ole kaugeltki kontrolli all. Abivajajad ning Euroopasse pürgijad ei ole kuskile kadunud. Kokkulepe Türgiga näib esimestel nädalatel toimivat, ent küsimus on selles, kas rändevood suunduvad nüüd ringiga mujale. Türgi peaminister on juba mõni nädal pärast kokkuleppe jõustumist ähvardanud selle üles öelda, kui Euroopa ei taga viisavabadust Türgi kodanikele. Pole selge, mis järgmiseks.

Praegu toimuv meenutab äravahetamiseni kriisi arengut mullu. Kaks päeva tagasi uppus Vahemerre ligi 400 inimest. Selle aasta alguses on olnud saabujate arv kordi suurem kui möödunud aastal ning on selge, et mereolude paranemine tähendab üha kasvavaid arve Vahemere keskosas. Enam ei tulda aga enam mitte üksnes Liibüast, vaid ka Egiptusest ning Tuneesiast. Eelseisvad kuud annavad kõige vahetumalt tunda, kas valitud tee on õige, kas Schengen jääb püsima, kas lõhed Ida ja Lääne vahel võtavad traataia vormi.

Mida peaks Euroopa tegema selle kriisi ohjeldamiseks? Esiteks tuleb asuda otsima pikemaajalist globaalset lahendust probleemidele, mis inimesi Euroopa poole lükkavad. Süüria sõja lõpetamine on praegu peamine võti tulijate arvu vähendamiseks. Süüria pole mitte ainus põhjus, miks inimesed liiguvad. Konfliktikoldeid on maailmas palju ning varanduslikud lõhed on suured. Rändeprobleemidega ei seisa silmitsi mitte üksnes Euroopa. II maailmasõja järel jõustatud Genfi pagulaskonventsioon ei ole enam piisav praegusaja ülesannetega toime tulemiseks.

Enamik maailma 60 miljonist põgenikust viibib arengumaades ning elab kõrvutatuna Euroopaga väga närustes tingimustes. Vaesed riigid on olude sunnil võtnud enda kanda kõige suurema raskuse. Nad on läänemaailma puhvrid. Selline olukord ei saa jätkuda ning inimesed hääletavad varem või hiljem jalgadega.

Vaja on kõigi globaalsete otsustajate (USA, Austraalia, Jaapan, EL, Brasiilia jt) osalust ja panust. Valletta konverentsil lubatud 1,8 miljardit on kõigest pisku sellest, mida tuleb rikkamail riikidel tulevikus leida selleks, et olmet lähteriikides parendada.

Lähima kümne aasta sees saame nägema migratsiooni teemadel midagi sarnast, mis on võrreldav Kyoto ja Pariisi kliimakonverentsidega. Kvoodid, migratsioonivoogude juhtimine ning arenguabi tuleb põimuda üheks loogiliseks tervikuks. Kui ei parane põgenike olud lähteriikides, ei pidurdu ka vool rikkamate lääneriikide poole. Euroopa Liit annab enam kui poole maailma arenguabist ning kulutab poole oma eelarvest põllumajanduspoliitikale. Kordagi ei ole aga tõsiselt vaadatud nende poliitikate seost migratsioonivoogudega. Oleks hea, kui kogu globaalse lahenduse leidmist asuks juhtima Euroopa, täpselt nii, nagu see juhtus pärast II maailmasõda.

Teiseks tuleb lähinaabrid tuua lähemale ning neid motiveerida. See, et meie naabruses on stabiilsed ning heal järjel riigid, aitab kokkuvõttes kaasa sellele, et migratsioonivood on kontrolli all. Migratsioonivoogude seisukohalt on praegune peamine murelaps Liibüa, kus puudub keskvalitsus. Murekohaks on endiselt aga ka teised Põhja-Aafrika riigid, Türgi, samuti külmutatud konflikt Ukrainas. Euroopa Liidul peab olema toimiv visioon naabrite toetamiseks ning paremale järjele aitamiseks. Ideaalis ning valitute puhul võiks selleks olla Euroopa Liidu laienemine.

Kolmandaks tuleb kodu korda teha. Ei ole mõeldav, et tulijate üle arvepidamine puudub ning enam kui pooltel juhtudel kuritarvitatakse varjupaigamenetlust. Senised reeglid tuleb kohendada reaalsusega vastavaks.

Euroopa varjupaigasüsteem vajab revideerimist. Sellega on tehtud ka algust – toetusi kärbitakse, turvaliste riikide nimekirjad on kehtestatud ning menetlust püütakse piiril toimetada kiirkorras. Vaja on teha siiski palju enam – tuleb laiendada ümberasustamist kolmandaist riikidest ning saata õnneotsijad välispiirilt jõulisemalt tagasi. See on viis aidata suurimaid abivajajaid.

Kontrollide asjus oleks aga soovitav üht-teist õppida sellest, kuidas Ameerika ning Briti julgeolekuasutused on viimasel kümnendil toimetanud andmetöötlusega. Riskid siseturvalisusele ei ole enam kaugeltki riigipõhised, need on isikupõhised ning efektiivsete taustakontrollide tegemine eeldab paratamatult tööd suurte andmemahtudega (nt reisijainfo, viisainfo, pangaülekanded). See kõik aga eeldab teatud andmekaitsetabude avamist.

Mida peaks Eesti tegema? Esimese asjana tuleks rääkida inimestega ning võtta hirme maha. Tondi vari on meil suurem kui tont ise. Eestit ei ohusta praegu suur massimigratsioon ning meie asutused kontrollivad mängu. Me ei ole olnud sihtriik, sest meil puuduvad selleks vajalikud eeldused nagu kogukond, keel ning kõrged sotsiaaltoetused. Ei ole näha, et need eeldused lähiajal muutuks. Rännet Eestisse jäävad mõjutama peaasjalikult kaks tegurit – koostöö Venemaaga piiri valvamisel ning Ukraina konflikt.

Seda kõike tuleb aga avalikkusele süsteemselt selgitada. Samuti seda, kuidas me kavatseme korraldada saabujate integreerumist siinsesse ühiskonda. Tuleb tulla Twitteri tagant välja ja kogukondadega kohtuda. Näost näkku ja rääkida. Väärtuste kriisi ei lahenda ei sotsiaalmeedia ega pressiteated.

Teiseks tuleb arendada võimekust ning suurendada sisejulgeoleku valdkonna rahastust. Varjupaikade valdkonnas on eelmise aastaga kõrvutatuna tehtud suur hüpe edasi. Meil on läbimõeldud tegevuskava inimeste vastuvõtuks ning integreerimiseks. See on aga paber, mille praktilise läbimängimisega teeme alles esimesi arglikke samme.

Kuigi Eesti ei seisa vastakuti massimigratsiooniga, on selge, et eelseisval kümnendil meile tulijate arv kasvab. Selleks tuleb valmis olla. See eeldab ressursse, mida aga napib. Üle kõige on vaja siinkohal inimesi, kes siseturvalisuse eest seisaks. Seda ei lapi ilma lisarahastuseta.

Kolmandaks tuleb panustada Euroopa ühisprojekti säilimisse. Euroopa Liidust oleneb meie heaolu ning julgeolek. Keegi ei eelda, et väike Eesti lahendaks Euroopa rändekriisi. Ometi on meie panus vajalik, kuigi koondarve arvestades sümboolne. Otsus kõigele sülitada ning mitte panustada oleks aga kordi suurema mõjuga, sest tõmbaks ahelreaktsioonina kaasa kõik teised. Selline suhtumine oleks Euroopa projektile hukatuslik ning kokkuvõttes iseendale jalga tulistamine. Peaaegu kõik rändekriisi lahendamist puudutavad otsused on tehtud ühel häälel, mistõttu on meie roll tegelikult hoopis suurem, kui me iseendale teadvustame.

Lõpetuseks aga tuleb näidata koht kätte rassistidele ja vihaõhutajaile. On mõistetav, et inimestel on hirmud ning igaühel on õigus oma arvamusele. Õigus oma arvamusele tähendab aga ka vastutuse võtmist oma sõnade eest ning lahmiv rassistlik sõim ei ole aktsepteeritav arvamuse avaldamise vorm.

Kui kedagi solvatakse tänaval või Facebookis, tuleb minna vahele, mitte jääda passiivse pealtvaataja rolli. Lubasin oma sõbrale, et tema tüdrukuid ei tule Eestis keegi tülitama. Selle eest seisan mina ning seisavad ka kõik mu sõbrad! Ma usun, et ma ei ole üksi.

Uku Särekanno

Eesti ELi nõukogu eesistumise koordinaator, ELi Eesti alalise esinduse nõunik