Edward Lucas: Putin ei mõtle meie moodi

Suurim viga, mida me võime Vladimir Putini puhul teha, on uskuda, et tema mõttemaailm on meiega sarnane.

Väljast vaadatuna paistab Venemaa seisund raske ja süüdistada tuleb selles presidenti. Ta ei ole suutnud maavaradele toetuvat majandust mitmekesistada, riiki moderniseerida ega lõimida seda välismaailma. Ta alustas kulukat ja ebaõnnestunud sõda Ukrainas, mis on muutnud Venemaa suurima sõbraliku naaberriigi haavunud ja vimma kandvaks vaenlaseks. Nüüd alustab ta uut sõjalist seiklust Süürias, muutes Ida-Lääne suhted veelgi jäisemaks ning tõmmates endale maailma sunnimoslemite viha.

Putini maine – tema usutavus ja isegi tervemõistuslikkus, on kildudeks purunenud. Saksa liidri Angela Merkeli sõnul elab Putin teises maailmas. Tema diplomaatiline isolatsioon rahvusvahelistel kohtumistel on tunnetatav. Isegi venelased pööritavad eraviisiliselt silmi lömitava riigimeedia levitatud isikukultuse üle. Samal ajal on Euroopa Liit taltsutanud ähvardava Gazpromi, sanktsioonid näpistavad, madal naftahind nõuab oma osa ja NATO on andmas sõjalist vastust Kremli mõõgatäristamisele eesliiniriikide suunas.

Lühidalt, aeg on meie poolel. Varem või hiljem ta kukutatakse või sunnitakse kurssi muutma. Venemaa muutub seejärel riigiks, kellega on võimalik asju ajada. Me vajame strateegilist kannatlikkust ja doosijagu ohjelduspoliitikat, ent paanikaks pole põhjust. Kui ta teeb midagi väga halba, lõikame ta ära ülemaailmsest pankadevahelisest arveldussüsteemist SWIFT, seisates järsult Vene majanduse.

Kõik see vastab tõele, ent tegelik pilt on teistsugune. Härra Putin ei hinda end Lääne, vaid oma alma materi – KGB – standardite järgi. Ainus reegel on teostada võimu teiste nõrkusi paljastades ja ära kasutades. Tagasilöökide puhul süüdistatakse teisi, need kannatatakse ära või neid lihtsalt ignoreeritakse. Reaalsus on midagi, mida luuakse teiste meeltes hirmu ja valede abil.

Tema esimene sihtmärk on alati Venemaa avalik arvamus. Seebiooper Ukrainas on vähemalt selleks hooajaks läbi. Kangelaslikud separatistid, nende kurjad fašistlikud vaenlased ja küünilised Lääne sekkujad on puhkusele saadetud. Uus meelelahutus on kaasahaarav ja eksootiline põnevik Süürias, kus Assadi režiim etendab tsiviliseeritud väärtuste kangelaslikku kaitsjat, Venemaa tema vaprat liitlast ning Lääs pühasõdalastest barbarite kaitsjat. Olulisim on taandada konflikt binaarseks valikuks režiimi ja ISIS-e vahel, milles Lääs peab vältimatult Venemaa poole valima.

Putini teine sihtmärk on Lääs. Ta ei taha seda hävitada (tema raha on seal). Samuti ei saa ta endale lubada täiemahulist vastasseisu. Ta on siiski võimeline meid lõhestama, mõjutama ja üle kavaldama. Ta näeb valupunkte – riikide vahel ja nende sees – selgemalt kui meie. Me eeldame, et meie poliitilised, majanduslikud ja julgeolekusüsteemid on vastupidavad ja me saame probleemidele vaatamata alati kuidagiviisi hakkama. Tema hinnangul on Lääne ülevõimu ajastu lõppenud; aeg on tema poolel.

Mõned Lääne sammud tekitaksid talle tõsiseid probleeme: näiteks, laialdane keeldumine väljastada Vene eliidi liikmetele, nende abikaasadele, õdedele-vendadele, vanematele ja lastele viisasid. Varade külmutamine ja rahapesujuurdlused teeksid veel rohkem haiget. Seda eriti juhul, kui pankureid, advokaate ja raamatupidajaid oleks võimalik mõjutada poolt vahetama ja selgitama, kuhu ja kuidas on raha peidetud.

Paraku teab ta, et Lääs seda ei tee. Ta usub, et meid juhib põhimõtete asemel ahnus. Ehk on tal õigus.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.