Jaanus Karilaid: Opositsioon, kasuta oma varjatud jõudu!

Inimesed on väsinud poliitilisest vihkamisest, mis on viinud mõne inimese isegi Eesti lipu taustal p-punkti saatmiseni.

Kõik teadsid pikki aastaid, et Reformierakond on poliitiliselt kõige liiderlikum erakond, aga selle teadmisega pole osatud midagi peale hakata. Vastaste kimbatus on taganud reformikatele pideva võimuloleku. Laar on saanud petta ja marginaliseeritud, Partsi on lollitatud erakondade ühendamise jutuga, Savisaart on reedetud tema meeskonna poliitikute ülesostmiste jadaga, Koonderakond kaaperdati ammu.

IRL iseenda viskest selili

Reformikad naudivad teiste tülisid, et endale suure kisa varjus kopsakamat tükki krabada. See on nende armastatud poliittehnoloogia. Aastaid elasid nad Isamaa ja Keskerakonna vastasseisu ja poliitilise vihkamise turjal. Vihakeele lõpetamine kustutaks Reformierakonna domineerimise Eesti poliitikas. Poliitilist kultuuri ja taset aitaks tõsta ainult IRLi ja Keskerakonna leppimine või vähemalt vastasseisu pehmendamine. Nii Laar kui Reinsalu deklatreerisid suure suuga koostöö mittetegemist Edgar Savisaarega. Kuhu nad jõudsid?

Igal erakonnal peab olema poliitmaastikul eriline ülesanne oma rahva teenimisel. Keskerakonnal on see kaasamine, arvamuste paljususe austamine, sotsiaalsete äärmuste vältimine ja teiste rahvuste hõlmamine.

IRL on peibutanud rahvusriigi tähtsustamisega. Tiit Pruuli hoiatas aga hiljuti IRLi lolli rahvusluse propageerimise eest! Tunnustame, et IRL üritab kõneleda väärtusest ja hoiakutest poliitikas. IRL tegi katse ohjata monopole, aga just jürgenligilik koolkond tekitas selles katses abituse ja naeruväärse olukorra. IRL hakkas rongiliiklust riiklikult korrastama, aga just reformikad hakkasid neid tasahilju süüdistama kommunismi tagasitoomises.

Olgem ausad, IRLi tegutsemine tuua see mittetoimiv turg rongiliikluses riigi kontrolli alla on igati kiiduväärt. „Kodukulud alla“-kampaania oli muidugi nende suur poliitiline fiasko, aga ideed ennast oleks suutnud nad katta ainult koos Keskerakonna maksupoliitiliste erisustega. Just reformierakondlaste ministeeriumid ei haakunud selle ideoloogiaga ning veehind ja toasooja arved on ainult tõusnud.

Äärmuslik vastandumine hoiab Reformi võimul

Vastandumispoliitika on tõhus, seda teavad nii Kelam kui Reinsalu. Äärmuseni viidud vastandumine on viinud poliitiliste välistamisteni. Rosimannuse võimugrupi näokesed on naerul, sest kui 4 nuppu on laual ja üks kokkuleppeliselt mängust välja jäetud, siis piisab ühel ainult 2 nupuga manipuleerida ja poliitilise mängurlus ongi reformikatele lihtne!

IRL võiks nüüd Eesti poliitika ajalugu käsitleda riigimehelikult ja lõpetada valetamine sisepoliitilises võitluses. Eesti rahva säilimist eesmärgiks võttes tuleb IRL-il tunnustada Keskerakonna positiivset rolli. Meil on 300 000 mitte-eestlast, rohkem kui veerand kogu elanikkonnast – see on tohutu poliitiline jõud olukorras, kus meie idanaaber on ikka ja jälle ajalooliselt vastu-vahtimist-poliitikat viljelenud. Keskerakond pole lasknud sel osal rahvast kukkuda Kremli intrigaanide meelevalda.

Ansipi pronksiöö ja Savisaare kodurahufoorum

Kodurahufoorum on selle heaks tõestuseks. Kui Ansip poleks pronksiööl lähtunud ainult oma egost, vaid oleks kaasanud riigimehelikult ja õigeaegselt Edgar Savisaare, oleks pronkssõdur viidud kalmistule euroopalikult ja kohalikke rahvaid lõhestamata. Oi, kuidas ekskolleeg Ain Seppik Ansipit siis selle eest Keskfraktsiooni koosolekul siunas! „Kipspead!“ – see oli tema epiteet Reformierakonna suunal.

Aga mis olnud, see olnud. Ajaloolistel põhjustel tahab osa eestlasi siinsete põliselanikena ka ise venelaste vastu-vahtimist-poliitikale vastata samaga. Neid võimalusi pole palju, aga Ansip sai oma kurja kommunisti imagost vabaks just nii. Tal polnud Keskerakonda hetkel vaja, Keski süüdistamise ja vaenamisega astus ta rahvuskangelaste ritta. Kui alatus on poliitika isa, siis tol hetkel see kindlasti nii oli.

Ukraina kriisis ei toeta me vägivalda

Keskerakond on mõistnud hukka Ukraina kriisis sõjajõudude ja vägivalla kasutamise ning Krimmi annekteerimise. See on kõige tähtsam, muu on juba sisepoliitilise kommunikatsiooni võimendus kitsastes parteipoliitilistes huvides.

IRLi juhid, teate ju ka ise, et Narva – piirilinn, on aastaid elanud Keskerakonna poliitilise usalduse all. Just Mihhail Stalnuhhin on mees, kes on maandanud seal oskuslikult äärmuslaste tõusu.
Saat ju isegi aru, et Stlanuhhin vääriks selle eest riiklikku teenetemärki ja tunnustust. Kui ilmselget tõde ei tunnistata, siis inimene sulgub emotsionaalselt. Mihhail Stalnuhhin, eesti filoloog ja eesti keele õpetaja, ei pruugi mingi hetk seda tunnustust enam vastu võtta, sest liiga palju on meie ühiskonnas negatiivseid müüte, valetamist ja moonutamist.

Aitäh, Mihhail! Just tänu Sulle on venelastel keeruline Krimmi stsenaariumit siin korrata. Sa pole kunagi ässitanud, sa pole kunagi ka mõtteliselt eraldanud nn Berliini müüriga Ida-Virumaad, Sa austad eesti keelt, Sa keskendud oma poliitikas eelkõige sotsiaalmajanduslikele probleemidele.

Savisaare ausast rollist igasuguste faktulinite, didenkode, koganite mahasurumisel ei taha me veel rääkida – kuid ühiskonnal seisab ees pikk tee selle tõe tunnistamiseni.

IRL-l oht marginaliseeruda

IRLi juhtkond, kui te ei saa aru, et leppimispoliitika on meie rahva ühine vajadus, siis marginaliseeritakse just teid. Kui Jürgen Ligi oli valmis kaamerate ees väitma, et just teie olite lastetoetuse tõstmise peamine takistus, siis kas saab veel valelikum olla? Kas IRL hoidis aastaid lapsed näljapajukil?

Keskerakond jääb, aga teie hukkute. Reform ja sotsid teevad aasta näitemängu –ostetakse hääli riigieelarve tuules, teid pisendatakse jätkuvalt ja asendatakse seitsmeks järgmiseks aastaks nagu vana nukk. Siis on aga laual uued nupud…

Suur pilt on ikka sama, kus Keskerakond on jätkuvalt rahva lemmik, reformikad laiutavad, uue partneriga, vanaviisi, igavalt, arengut pole, riik hääbub. Sest liiderlikkus pole kunagi viljakas, lõbumajad pole iibekeskused. Reformikad vajavad vaid seda võimunatukest, neil pole vaja mingeid narratiive ega eesmärke, rahvas on neil vahend, mitte eesmärk.
Ilma Riigikogu poliitiliste ülejooksikuteta (Boroditš, Vakra, Kaljuvee, Laanet, Luigas) poleks IRLi nii alatult reedetud – hääli oleks nappinud. Seega oli teie üle parda heitmine tüüpiline ja Rosimannusel kavas juba ammu.

Laseme läheneva eurokampaania mööda ja siis on aeg rahunemiseks. Eesti vajab seda, et IRLi ja Keskerakond asuksid varjamatule koostööle – see oleks meie riigile suurim julgeolekugarant.
Kodukulud alla ka tegelikult.

Jaanus Karilaid
Haapsalu linnavolikogu esimees