Tänasest ei ole ma enam Lääne Elu peatoimetaja ega töötaja. Vandenõuteoreetikutele valmistab ehk pettumust, aga midagi erakordselt põnevat või konfliktset siin taga ei ole. Asi on tegelikult isegi vastupidi.
Kui kõik sujub, on küll mõnus tööd teha, aga tähendab ka rutiini teket. Kindlasti on valdkondi, kus kindlal ja muutumatul joonel püsimine on mõistlik. Ajaleht ei kuulu sinna hulka.
Laiemas mõttes on ajaleheäri praegu muutuste keerises, millega tuleb kaasa minna, et vee peale jääda. Kitsamalt mõeldes — sisseharjunud rajad lehetegemises võivad kaasa tuua etteaimatava ja üksluise lehe. Sellist ajalehte ei sooviks oma vaenlaselegi. Mina olen toimetanud aga üle tuhande Lääne Elu numbri.
Läänemaal on Lääne Elu kindla edumaaga kõige loetavam leht, ees nii Postimehest, Maalehest kui ka Õhtulehest. Lääne Elu on oma loomisest peale (varsti juba veerandsada aastat tagasi) olnud leht, mille üle on tegijad saanud uhkust tunda. Mina saan seda samuti, ja selle eest peangi tänama kolleege, kes stressiküllast igapäevatööd vapralt teevad, aga samavõrd ka lugejaid, kes on Lääne Elule truuks jäänud.
