Me vist ei saa kunagi nii rikkaks, et meie kõnni– ja sõiduteede seisukord kõiki liiklejaid rahuldaks. Küll kiruvad autojuhid auklikke sõiduteid, jalgratturid olematuid jalgrattateid, ratastoolis või lapsevankriga liiklejad kõrgeid äärekive.
Haapsaluski võib koostada pika nimekirja kohtadest, kus on mingil põhjusel keeruline, ebamugav või suisa ohtlik liigelda.
Raha rahaks, aga tihtilugu on hea tahte nullinud kehv teostus. Näiteks mis kasu on kõnnitee kaldest, kui see lõpeb maapinnast kõrgema äärekiviga, või kitsukesest kõnniteest, kus keset teed on trepp või laternapost, millest isegi tervel jalakäijal on keeruline mööda mahtuda.
Nagu ütles Haapsalu kolledži liikluskorralduse lektor Margus Nigol, võib omavalitsustest aru saada, kui neil pole raha kitsaskohti kõrvaldada. Lubamatu on aga, et ka uute objektide rajamisel arvestatakse puudega liikujatega vaid näiliselt.
Nii tekibki järjekordne koht linnas, kus pealtnäha oleks liiklus justkui mugavaks tehtud, tegelikult on aga vastupidi.
