Mõisa peahoonesse sisenedes õhkub fuajee kiviplaatidest talvist kargust. Kuid jahisaalis saab rustikaalses kaminas leegitsevate pakkude tulises hõõguses käed ja selja soojaks. Elav tuli praksub ka ülakorruse köögi pliidiraudade all ning küpspunaste seintega kaminasaalis, kirjutas Anne Metsis Eesti Naises.
Siinse salongi muudavad esinduslikuks helesinise barokkornamendiga hiigelvaip, maalid seintel ja väärispuidust klaver. Damastist laudlina serva alt piiluv jalgpall ja värvilised viltpliiatsid riiulil räägivad aga, et see pole muuseum. On päris tavaline k o d u, kus on lihtsalt suuremad toad, mida on kahe anfilaadi ehk mõlemat hoonepoolt läbivate saalidega majas päris palju – 24. Kõiki neid talvel ei köeta, see pole tänapäeval rentaabel, ega ole seda ka ennevanasti tehtud. Ehk vaid siis, kui mõisnik end oma suures kodus nii üksildaselt tundis, et käskis teenril mõne maanteelise kinni pidada ja mõisateele suunata. Nii sai külalist paar nädalat söötes-jootes härra talvekaamost peletada.
Nüüd on mõisarahval rattad all ja külalisigi ei tule vägisi kohale tuua. Siiski on elu suvel toredam.
“Juba uksel võtab eriline lõhn ja kividesse kogunenud soojus vastu. Keegi nagu ootaks ja tervitaks,” viib mõisaproua Monika mõtterännaku soojemasse aastaaega. “Ikka on kummitusi ka!” pareerib ta kohe esimese tüüpküsimuse. Millises mõisas neid ei oleks! Vana maja naksub ja praksub ja üht-teist on siin kogetud ka.
Mõisahärra Mart lisab, et 250 aasta jooksul on mõisas elanud nii mitmeid põlvkondi nii õnnelikult, et nad tahavad nüüd tagasi tulla.
