Soovitusi kuulates jääb mulje justkui Eestis makstavad pensionid ahvatlevad töötasu asemel eelistama penisoni või et pensionieelikud on kiiksuga. Nii see muidugi pole. Eelpool mainitud lähenemised kustutavad tulekahju, kuid rajatise jätavad elamiskõlbmatuks.
Pensionile jäämise põhjused ei peitu üldsegi selles, et eakamad ei taha tööd teha, vaid selles, et tööturul toimetamist segavad terviseprobleemid ja tööturul toimiv ealine diskrimineerimine. Terviseprobleemide tõsidus kajastub töövõimetute rohkuses, mille kasvu poolest oleme OECD riikide seas esirinnas. Seda kinnitavad ka tervena elatud aastate statistilised näitajad (rahvaloenduse andmetel meestel 52, naistel 57).
Ealisele diskrimineerimisele viitab Riigikontrolli aruandlus, mille järgi ¾ eelpensionäridest on enne pensionile minekut töötud. Ka tööturuga kursis olijad kinnitavad (konfidentsiaalselt), et üle viiekümneste (harvad pole juhused, kus vanusemäär on veelgi madalam) CVd visatakse neisse süüvimata prügikasti. Nõuet tingimustesse ei kirjutata, kuid selles lepitakse töövõtja esindajaga kokku suusõnaliselt. Ümberõpe ealist diskrimineerimist ei lõpeta. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud (sh täiendõpe) ja kogemustega inimesi.
Pensionisaajate arvu vähendamiseks tuleks panustada enam kodanike tervisesse, töökohtade komplekteerimisel ohjata aga ealist diskrimineerimist. Tervisesse panustamine ei tähenda ravikulutuste kasvatamist, vaid tervisliku elu elamist. Tervena elatud aastad sõltuvad ühiskonnakorraldusest, mitte manustatud ravimite kogusest. Ealise diskrimineerimise ohjamist võiks alustada kasvõi CVdes aastaarvude nõudmise lõpetamisest.
Eugen Veges, majandusarvestuse ja rahanduse magister
