Juuli lõpus ja augustis efekti andvate põõsaste hulka kuulub ka parukapuu, kuid tema ei tee seda õitega. Juba juuni lõpus või juuli esimesel poolel puhkevad õied on parukapuul üsna tagasihoidlikud ja isegi silmapaistmatud – nende pärast poleks mõtet seda põõsast aias pidadagi. See aga, mis nendest hädiste õiekeste kobaratest edasi saab, väärib iga aedniku imetlust ja muudab parukapuu pikkadeks nädalateks iluaia solistiks. Korraga kattub terve põõsas heledama või tumedama roosa, hõbedase või ka kreemika vahu pilvekestega. Need on põõsakese kaunilt värvunud ja eriliselt tihedates suurtes kobarates paiknevad viljavarred, mis seemnete küpsedes sellise efekti annavad. Pisikesi tumedaid luuviljakesi pole selle vahu seest nähagi, kui just päris lähedalt ei uuri.
Parukapuude perekond on pisike, sinna kuulub kõigest kaks liiki. Põhja-Ameerikas kasvab 8–10 m kõrguse puukesena Ameerika parukapuu ehk teise nimega Ameerika suitsupuu, Cotinus obovatus. Mina teda oma ihusilmaga näinud ei ole, sest see liik pole iluaianduses millegipärast levinud. Peamine tegija maailma iluaianduses on hoopis harilik parukapuu, Cotinus coggygria. Looduslikult on see liik pärit Euraasia mandrilt, kasvades Lõuna-
