Kui ma 11 aasta eest Haapsalust ära kolisin, ei võtnud ma endaga kaasa mitte ainult mööblitükke, majapidamiskraami ja raamatuid. Kolisin endaga aiast kaasa ka terve hulga taimi, milleta edaspidi ei raatsinud läbi ajada. Üks ümberkolituid oli 2007. aastal meisteraednikult Aarne Kährilt kingituseks saadud noor musta leedri (Sambucus nigra) põõsas sordinimega „Laciniata”. See on tohutult vana Saksamaa sort, kirja pandud juba 1650. aastal. Selle teevad ütlemata dekoratiivseks sügavalt lõhistunud lehed, mis jätavad tervest põõsast imeilusa pitsilise mulje – see oleks Haapsalu pitsikeskuse hoovi istutamiseks äärmiselt õige taim. Juulikuus kattub see pitsipõõsas tihedalt veel taldrikusuuruste valgete lamedate õisikutega, millest igaüks koondab mitutsada habrast valget õit. Nii olekski nagu tegu ülemõõdulise, elevandile sobiva Haapsalu salliga, mille mustri autori nimi on vajunud kuhugi sinna 17. sajandi hämarusse.
Ma armastan seda põõsast väga. Muidugi pean ütlema, et see on suur põõsas. Ta on kerakujuline ja pirakas: nii kõrguses kui ka läbimõõdus praeguseks umbes kolm ja pool meetrit. Ilusat ümmargust vormi hoiab ta täitsa ise, teda pole selleks vaja lõigata ega pügada. Samas pole mu
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Reklaam
