Vahepeal soiku jäänud arutelud Matsalu rahvuspargi lähistele rajatava tuulepargi üle on taas hoogu saanud. Möödunud nädalal kirjutas sellest arvamusloo Urmas Sukles (valimisliit HaRi). Jagan endise linnapea muret. Sellest teemast saab minu arvates üks keskkonnaameti looduskaitseliste otsuste sõltumatust ja kvaliteeti näitav lakmus.
Linnukaitse eksperdina ei ole ma tuugenite kategooriline vastane. Taastuvenergeetika mõistlik arendamine Eestis on kahtlemata vajalik. Linnustiku ja muu elustiku seisukohast on ennekõike küsimus selles, kuhu neid tuulikuid rajame. Kuigi leevendusmeetmetega on negatiivseid mõjusid mõnele linnuliigile võimalik maandada, on paljudele lindudele mõjud ja riskid väga suured ning ulatuvad isegi enama kui viie kilomeetri kaugusele tuugenitest. Seetõttu on parim linnukaitseline leevendusmeede planeerida tuulepargid võimalikult vähese linnurikkusega aladele – eemale loodusmaastikust ning kaitsealade vahetust lähedusest.
Looduskaitselistest aspektidest lähtuvalt on tuuleparkide rajamise võimalikkust loogiline uurida ennekõike rikutud töö
