Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekanne riigikogule 22. septembril.
Teistmoodi suurem Eesti
Kas te olete vahel mõelnud väga suure Eesti peale? Näiteks sellise peale, mis oleks 100 korda suurem? Selline riik oleks rahvaarvult Venemaa suurune.
Ei tea, kas ta oleks ka oma naabrite suhtes ka sõbralik kant? Kuidas see majanduslikult töötaks? Oleks ta õnnistatud maavaradega või mitte? Kas ta oleks korruptsioonist vaba? Kas seal usutaks rohkem jumalat? Milline oleks selle riigi ajalugu?
Vähe sellest, et me ei mahuks ära lauluväljakule, tõenäoliselt oleksime oma maailmajaos oluline tegija ning meid kardetaks.
Meil esinevate isekate köhatuste peale võpataksid maailma riikide luureteenistuste kodeeritud sideliinid. Ning Edward Lucas tunneks muret hoopis meie läheduses asuva väikese Läti ja Leedu turvalisuse pärast.
Aga me muidugi ei ole nii suured. Me oleme üks maailma väikseimaid täismahus toimivaid riike, mis ei ole saar. Nähtused, mis suure riigi puhul võivad mõjuda ähvardavalt, mõjuvad meie puhul arusaadavalt ja inimlikult. Mured, mis suure riigi puhul võivad mõjuda süngetena, kannavad meie puhul vaid nime "arenguvajadus". Väljakutsed, mis paistavad suures riigis välja reljeefsena, on meil nõrgemalt pildis ja seepärast liigagi tihti lihtsalt mööda vaadatavad.
Aga ka lihtsamad lahendada.
Kuna me oleme väikesed, siis on paljud asjad kergemini ja kiiremini ümber korraldatavad.
Kas või seesama eurorahade teema. Me võime olla meetme usku, loovutada otsustamise Brüsselile ja hinnata normitehniliste võtetega ettevõtjate ärimudeleid. Kuid kui me taandame ära mõtlemise, liidri vastutuse ja kohustuse eilseid asju homme uuel tasemel teha, siis me rahva ja riigina ei edene.
Austatud riigikogu liikmed – olgu see kui tahes leierdatud ütlus, kuid meie väiksuses peituvadki meie unikaalsed innovatsioonivõimalused. Samuti võimalus ühiselt mõelda, olulises kokku leppida ja liidrite eestvõttel mõjusaid asju ellu viia.
Me teame värskelt maailmakogemusest, et seni, kuni keskmine inimene riigis tunneb, et nii tema ja tema laste elujärg kui ka riigivalitsemine lähevad aasta-aastalt paremaks, eksisteerib poliitiline stabiilsus. Ja ka vastupidi.
Täna on selge, et kapslis struktuurid ning soov eilsete lahendustega tänaseid ja homseid mitmetahulisi probleeme lahendada on teinud suure osa läänemaailma riike võimetuks süsteemsetele kriisidele vastata. Eesti on kriisist seni läbi tulnud suhteliselt heas vormis ja erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole meil liigset minevikutaaka.
Seepärast võiks meist saada märgiline riik Euroopas, kes maailma üldise peataoleku taustal endale uue arenguhüppe tarbeks sobiva mudeli valmis sepistab. Euroopa tegelikult vajab sellist näidisriiki, kes lisaks korras riigirahandusele suudab ette näidata ka tulevikuarengut toetava, era- ja avaliku sektori ambitsiooni ühendava riigikorralduse.
Täna esitles Eesti Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna Riigikogule fondi aastaraportit, mis seekord keskendub Eesti tulevikku vormima hakkavatele megatrendidele ja sealt välja kasvavatele võimalustele.
teeks, oleks, võiks Arengufond pidi Ligi Jurka jututuba olema. Huvitav mitu projekti arengufondi rahadega läänemaale on toodud ? Millegipärast ei meenu ühtegi. Või ongi arengufondi tarvis sülepuudli rolli kes haugub siis kui olud õite hulluks lähevad ja hapnik kinni keeratakse. Või haugub siis kui valitsus lubab ja selles suunas kuhu lubab. Muidu võetakse supilt maha. Huvitav kas Ott Pärna meie valitsuse ametlikke seisukohti kuulnud polegi meil on see tulevikuarengut toetava, era- ja avaliku sektori ambitsiooni ühendava riigikorraldus ammu teostatud asi juba olema. Homme jõuame viie rikkama hulka. Teadmistepõhist ettevõtlust on nii et tapab murra nende varemetel jalad.