Väike viik, pärl Haapsalu kuurortlinnas, mille kaldale unustavad inimesed ennast igal aastaajal jalutama. Eriliseks teeb selle väikese lahesopi omaksvõtt inimeste poolt – küll unustatakse ennast kaldale päikeseloojangut nautima, majesteetlike luikede ja teiste lindude pesitsemist vaatlema. Suvi viigil – väike supelrand, laste rõõmsad hääled; talv – uisutajad-suusatajad-tritsutajad. Kõik need kaldale kostvad hääled. Haapsalu Väike viik on elus.
11. jaanuaril jalutasin Haapsalus Väikese viigi kaldal, kus märkasin agoonias, suures hädas olevaid nii suuri kui ka väikeseid kalu. Keegi oli viigi jäässe raiunud väikese augu ja seal need kalad ahmisid lausa kuuldavalt õhku. Helistasin Haapsalu linnavalitsusse ja palusin kohe midagigi ette võtta. Mainisin veel, et öösel on tulemas suuremad külmad. Mulle helistati samal päeval tagasi ja lubati, et võtavad midagi ette. Läksin 12. jaanuaril samasse kohta vaatama – jää kattis seda väikest veesilma ja kalad selles olid jäätunud, surnud.
36 päeva hiljem, 15. veebruar, Haapsalu Väike viik. Suured fontäänid taevani, sajad värsked puuritud augud viigi jääs. Hapnikutaseme kontroll, spetsialistid on saabunud. Tuvastatud, et hapnikutase ei tõuse. Jah me ei saanud midagi teha, kalad on surnud.
Kui inimene on teadlik hädas olevast elusolendist ja ta teab, et saaks midagi teha, aga seda ei tee, siis kuidas võiks või peaks sellist tegevusetust nimetama?!
Keiu Kulles
haapsallane
kala mure, kõik poed 20 st- 29 jevreini norra keemiat täis, igasuguses kastmes ja pakendis
sabotaaziks, tahtlikuks eiramiseks, ükskõiksuseks, pohhuismiks
naist selle taga