President Karis: jooksusammul tehtud seadused ei tohi kujuneda tavaks

Vabariigi President Riigikogu XV koosseisu avaistungil

Toompeal, 10. aprillil 2023

Austatud Riigikogu!

Lugupeetud külalised!

Uus Riigikogu alustab tööd. Usun, et me kõik tunnetame tänase päeva tähtsust. Järgmise nelja aasta jooksul peavad siin saalis sündima otsused, mis on praeguse murdeaja kõrgusel.

Valija on teile kõigile andnud volituse tegutseda rahvaesindajana. Teil kõigil on mandaat. Ometi ütleb põhiseadus, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga. Mida see tähendab? Seda, et teist igaühe õlul on vastutus esindada kogu rahvast. Pidada silmas kõiki neid muresid, mida valimistel väljendati. Lihtne on neid üldiste sõnadega loetleda: julgeolek, majandus, elukallidus, kliima, looduse kaitse, haridus, omavalitsuste toimetulek… Ja on palju neid muresid, mis ei tarvitse esimesena pähe tulla, kuid mis pole vähem tähtsad – näiteks tehnoloogia areng ja noorte vaimne tervis, millest olen oma kõnedes rääkinud ja räägin veel.

Öeldakse, et poliitika on võimaliku kunst. Siiski tuleb olla ambitsioonikam – poliitika on ka kunst teha seda, mida alguses peetakse võimatuks. Eesti on jõudnud punkti, kus meie eesmärk pole ainult jõuda teistele järele, vaid ka leida uusi teid. Oleme selleks lausa sunnitud. Olukorras, kus Eesti riigi võlakoormus ähvardab kasvada, ei saa meie eesmärk piirduda lihtsalt kokkuhoiuga. Siht peab olema leida selliseid võimalusi arenguks, mis kasvatavad tõhusust ja lubavad meil saavutada rohkem kui täna.

Olen nõus nendega, kes leiavad, et majanduskasv ei ole riigi heaolu ainus mõõdupuu. Kuid tuleb ka näha, et majanduse kasvamine sõltub sellest, mille tähtsust samuti õigusega rõhutatakse: haridusest, tervishoiust, sotsiaalsest turvatundest, tõhusast kliimapoliitikast, kultuurist kõige laiemas mõttes.

Loov, loomevõimeline ja -tahteline inimene, tark rahvas olgu meie püüdlus – mitte tasakaalu otsimine kõvade ja pehmete väärtuste vahel, justkui need oleksid vastandid.

Mure võib anda võimaluse liikuda edasi. Nii paneb elukalliduse tõus küsima, kas Eesti majanduses on piisavalt konkurentsi. Nõnda tasub hinnataseme kõrval mõelda sellelegi, kuidas saaksime konkurentsi suurendamisega kannustada Eesti majanduses innovatsiooni. Sama on energeetikaga. Energiavarustuskindluse taotlemine on pannud meid raskete valikute ette, kuid olgu see tõuge tulevikku, uute tehniliste lahenduste poole, mitte jäämine ainult vana juurde.

Teile, Riigikogu liikmed, tõotab see palju tööd. Olen nõus õiguskantsler Ülle Madisega, et koalitsioonileping ja arengukava ei asenda seadust. See ei tähenda, et me vajaksime võimalikult palju seadusi. Pigem vastupidi: seadusega peab looma raami. Raami, mis võimaldab näiteks kliimapoliitilisi eesmärke saavutada nii, et Eesti majanduskeskkonna stabiilsus ei kannataks, et meie inimesed ei kannataks, ja ettevõtjatel oleks kindlus investeeringute tegemiseks.

Tõsi, vaevalt pakuvad järgnevad aastad meile niisugust kindlust, kindlust millega olime harjunud veel üsna hiljuti. Oleme saanud juurde uue sõna – „kobarkriis“. Tehakse oletusi selle kohta, millal praegune mitmest valdkonnast lõimuv kriis lõppeb. Mina ei tea, keegi ei tea. Saabunud ebakindla aja eripära võib aga olla see, et kriis ja tavaolukord polegi endisel viisil eristatavad.

Räägin sellest täna siin, kuna peame mõtlema uuel moel parlamendi rollile. Kuna kriisiolukorras kipub tõusma esile valitsus, siis on oht, et seadusi loov parlament jääb tagaplaanile. Mäletame, kuidas koroonapandeemia ajal küsiti, kas Riigikogu ei jäänud kaalukatest otsustest kõrvale.

Olen seda meelt, et poliitilise vastutuse toimimiseks peabki valitsusel olema voli otsuseid langetada nii vabalt, et valijad saaks hinnata, kas selle valitsuse poliitiline suund osutus edukaks või mitte. Riigikogu ülesanne on luua valitsusele juhiseks piisavalt selged seadused.

Miks on see nii oluline? Küllap saaks valitsus hakkama ka parlamendita. Lehitsesin hiljuti raamatut „Valitsusasutuste tegevus 1935/36. aastal“. Seal on pikalt kirjeldatud, kui tegus oli toona valitsus. Tõepoolest, ministeeriumid olid agaralt ametis majandus-, sotsiaal-, hariduspoliitikaga, võeti vastu eelarve ja palju teisi seadusi. Esmapilgul ei torkagi silma, et 1935. ja 1936. aastal polnud Eestis töötavat parlamenti. Kindlasti oli neid, kes arvasid, et nii ongi parem, kiirem, tõhusam. Ma mainin seda äärmuslikku näidet, et maalida teie ette stsenaarium, kuhu ükski kobarkriis ega hirm selle ees ei tohi meid viia.

Jah, kammitsemata otsustamine võib olla kiire ja tõhus. Kuid parlamentaarne arutelu tagab, et põhimõtteliste küsimuste üle vaieldakse avalikult, mitmekülgselt, opositsioonile osalemist pakkudes. Teisisõnu – tarkust ja vastutust suurendavalt.

Pealegi, kui vähemusse jäänud seisukohaga peab arvestama ja kriitikale vastama, siis loob see otsustele laiema põhja ühiskonnas. Muidugi oleks ilus arvata, et meie demokraatia toimib nõnda, et kui parlament, rahva esindajate kogu, on midagi häälte enamusega otsustanud, siis võtab kogu rahvas selle siduvana vastu. Viimased aastad Eestis ja mujal on näidanud, et nii ei tarvitse olla – tekkinud on raskesti ületatavad ühiskondlikud lõhed, mis pahatihti näivad välistavat dialoogi. Kuid meie demokraatia on muutunud ka seetõttu, et kodanikud on kriitilisemad, nõudes valitsuse ja parlamendi otsustelt varasemast enam.

Enamuse võim ei tohi hakata ühiskondlikke lõhesid süvendama, kuni need on tõesti ületamatud. Üks asi on jääda vähemusse, teine asi on tunda, et opositsiooni esindatavad seisukohad ei väärigi arutamist ega tõsiselt võtmist.

See on üks põhjus, miks valitsus ei saa minu hinnangul piiramatult kasutada võimalust siduda eelnõu vastuvõtmine parlamendis usaldusküsimusega. Riigikogu roll ei saa piirduda otsustamisega, kas valitsust usaldatakse. Teisalt ei saa obstruktsioon anda vetot vähemusele. Kui Riigikogu seaduslik töö kiilub kinni, siis pole ka opositsioonil mõtet võimule pürgida. Siis maksab lõivu riik tervikuna, mitte üksnes mõni erakond.

Õnneks on meie põhiseadus leidnud hea tasakaalupunkti parlamendi kontrolli ja valitsuse teovõime ühendamiseks. Põhiseaduse täitmise jälgimisel on ka minu eesmärk kaitsta mõlemat.

Ütlen „ka minu“, sest mina pole see, kes peab esimesena kõrvutama seadusi ja nende eelnõusid põhiseadusega. Ennekõike teevad seda Riigikogu liikmed ise. Ka ametnikele langeb tähtis osa ja nõnda olen murega kuulanud, kuidas seaduseelnõude viimistlemiseks jääb ametnikel üha vähem aega. See on tõsine ohumärk. Tõsi, kriisiaeg on sundinud kiirustama. Ent siiski, kriis või mitte, jooksusammul tehtud seadused ei tohi kujuneda tavaks. Kui eelnõuga on nähtud vaeva ja kaalutud kauem, siis pole ka tarvis hakata uute seadustega kohe parandama kiirustamisest tingitud puudusi.

Juba mitmel korral on mul tulnud jätta Riigikogus vastuvõetud seadus välja kuulutamata. Ma ei näe neid puhkusid konfliktina. Lõppude lõpuks on nii parlament kui ka Vabariigi President osa ühisest riigikorraldusest, mis peab koos saavutama, et Eestis oleksid võimalikult head seadused.

Minu arvamus mõne seaduse kohta ei tarvitse langeda kokku Riigikogu enamuse omaga, aga just selliste erimeelsuste tarbeks ongi presidendile antud iseseisva otsustuse õigus. Küll jäi mulle kõrva argument, et minu viimane otsus jätta seadus välja kuulutamata oli lühinägelik. See jäi kõrva, sest minu arusaam põhiseadusest on täpselt vastupidine – põhiseaduse põhimõtted väljendavad seda, mis on oluline pikaajaliselt. Oma igapäevases töös keskendub Riigikogu neile probleemidele, mida elu parajasti ette toob. Sellest vaatevinklist võib tunduda kummaline, et põhiseadus ei lase teha midagi, mida justkui oleks kohe kiiresti vaja riigi huvides teha. Siin ongi kõrvaltvaataja pilk selleks, et tõsta taustalt esile püsiva väärtusega põhimõtted, mis ei tohi kaduda silmist isegi pakiliste probleemide juures.

Meile osaks saanud julgeolekukriis on mitmetahuline. On sõjaline, riigikaitseline tahk, aga on ka demokraatliku õigusriikluse kaitsmise tahk. Eesti peab suutma näidata, et vaba ja demokraatlik riik on tugevam kui selline, mis surub tugevuse nimel alla vabaduse ja demokraatia.

Tugev on selline riik, mida kodanikud usaldavad ja mida nad näevad oma riigina. Äsjastel valimistel ületati oluline künnis: esimest korda hääletas rohkem valijaid elektrooniliselt kui paberil. Olen nõus Riigikohtuga, et eriti sellises olukorras vajab elektroonilise hääletamise korraldus seadusandja hoolsat tähelepanu. Seadustes peab olema kirjas kõik oluline, mis puudutab e-valimiste korraldust ja parlamendi ülesanne on need seadused vastu võtta. Riigikohtu esimees Villu Kõve meenutas õigusega, et valimised mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad.

Ma laiendan seda mõtet. Põhiseaduse järgi on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kuidas saavutada, et igaüks võiks veenduda – Eesti on tõesti niisugune riik? Meie ees on ju palju valikuid, mille puhul üks peab õiglaseks üht, teine midagi muud, kolmas midagi kolmandat. Julgeolekukriis toob ette uusi raskeid valikuid. Ka julgeolekut puudutavad valikud tuleb langetada seaduse alusel ja Riigikogu saab tagada, et kõik oluline võetakse selle juures arvesse. Ja lõpuks jääb peale seisukoht, mis pälvib enamuse toetuse. Kuid teisedki peavad saama näha, et ka nende häält, argumente ja muret on kaalutud.

Niisiis, lugupeetud Riigikogu, hoidkem vabadust, õiglust ja õigust.

Soovin teile jõudu ja töökust.