Juhtkiri: demokraatia Vormsi moodi

Pisikese Vormsi saare seitsmeliikmelises volikogus on tekkinud pretsedenditu olukord – kolmeliikmeline opositsioon eirab istungeid juba aasta otsa, ei lähe kohale või lahkub poole pealt. Opositsiooni liige Heino Paulus on osa võtnud vaid ühest istungist ja ka siis poole pealt ära läinud.

Kui vallavolikogu liige ei saa mingil põhjusel mõnda aega kohal käia, siis peatab ta oma volitused ja volikogus asendab teda sel ajal mõni tema valimisnimekirjakaaslane. Kolm kuud puudunud liikme volitused peatab valimiskomisjon. Kui vallavolikogu liige ei saa (või ei taha) mingil põhjusel üldse kohal käia, siis peatab ta oma volitused ise. Vähemalt võiksid asjad nii terve mõistuse järgi käia.

Paulus aga on leidnud võimaluse, kuidas mitte kohal käia, aga volitused siiski alles jätta – iga kord, kui kolm kuud puudumist saab täis, palub ta ise oma volitused taastada, jääb volikogu liikmeks, aga endiselt kohal ei käi. Juriidiliselt on kõik korrektne, aga kas ka tegelikult? Esiteks on ta valijaid petnud. Paulusele andis hääle tosin inimest, keda ta esindab. Kas need 12 vormsilast andsid talle hääle sellepärast, et ta kohal ei käiks? Vaevalt küll. Täpselt sama käib Pauluse opositsioonikaaslaste kohta – kahe peale on neil 62 vormsilase hääl. Kas selleks, et nad istungitelt lahkuks? Et nad ei osaleks komisjonide töös?

Kolme liikme puudumine otse ei halva volikogu tööd, aga teatud määral siiski takistab. Esiteks jääb esindamata valijate tahe, teiseks ei ole Vormsis suudetud moodustada alalist revisjonikomisjoni, mida peaks hea tava järgi juhtima opositsiooni liige. Vormsi kolmik on sellest keeldunud. Tõsi, ajutise revisjonikomisjoni töös on Paulus nõustunud osalema, aga lihtliikme, mitte esimehena. Ajutist komisjoni juhtis Vormsi vallavolikogu esimees Jaak Kaabel, kellel tuli kontrollida iseenda tööd.

Kas demokraatia Vormsi moodi tähendab seda, et kui võimule ei saa, siis kohale ei lähe? Võim on magus ja valimistel lüüasaamine kibe, aga valijad peaksid olema tähtsamad kui solvumine ja jonn.