Sõja jalust: vaikuse oaas

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Mul on küsimus eestlastele: „Kas olete mõelnud, kuidas turistid ja siin viibivad välismaalased teie riiki näevad?”

Ütlen teile ausalt: vaikne ja rahulik Eestimaa erutab mind iga päev. Selles on koht traditsioonidel, vastuoludel, avatusel ja abivalmidusel.

Tahate, ma räägin teile oma tagasihoidlikest tähelepanekutest, mida mul õnnestus kahe kuu jooksul kaunis Haapsalus kogeda? Võite ju öelda, et teen kiireid järeldusi, kuna olen siin olnud nii lühikest aega. Ega ma väidagi, et minust on saanud sotsiaaluuringute ja statistika spetsialist, olen lihtsalt terava pilguga inimene ja tahan teiega jagada oma muljeid.

Olgu, alustame sellest, et eestlased armastavad üksindust ja kaitsevad innukalt oma isiklikku ruumi. Eestlased on mulle ise rääkinud sellise anekdoodi: „Ootame Covid-19 lõppu, et kahe meetri asemel saaks üksteisest taas tavapäraselt viie meetri kaugusel seista.” Hea nali, aga kui palju selles on tõtt?

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments