Kolme lühikese päeva jooksul Kutaisis olin jõudnud toita isegi võõraid naabreid, lihtsalt sellepärast, et meil olid lõputud toiduvarud. Mul oli tekkinud komme kinkida selle armsa Austria pere väikesele pojale Jamesile puuvilju või marju, mida ta oma elus varem näinud ei olnud. Nägin poes maailma kõige väiksemat hurmaad ja mõtlesin muidugi kohe Jamesile. Märkasin aias tillukest, aga juba mõranenud granaatõuna. Korjasin üles ja viisin kohe Jamesile. Ta proovis ja küsimusele, kas vili on magus, vastas: „Mis vahet sel on?”
Saime selle perega nii headeks sõpradeks, et otsustasime rendiautoga koos Tbilisisse sõita. Veetsime terve päeva ümbrust avastades ja õhtusöögiks otsustasime minna Iiri pubisse. Pärast õhtut pubis viisid uued sõbrad meid hosteli juurde ja sõitsid ise tagasi Kutaisi
