„Kuidas on võimalik nii väikese seljakotiga reisida?” küsis kord mu uus sõbranna Sargi. Tal, tõelisel moefännil, oli raske ette kujutada, et võtsin terveks kuuks kaasa vaid kolm T-särki, ühe särgi, ühe paari Capri, teise lühikesi ja veel ühe paari õhukesi pükse. Hoopis õudne tundus talle, kui viskasin kaks neist püksipaaridest kotist välja, et kingitustele ruumi teha.
Mulle näib, et üksi reisimine avab inimese olemuse, aitab avastada enda seni avastamata külgi. Ja mis veelgi tähtsam: see annab jõudu. Umbes nagu ellujäämiskursus, kus tunnetad võimaluste piire. Mugavuses istudes ei kujuta sa ettegi, milleks võimeline oled. Aga kui pesed avalikes tualettides hambaid, puhkad mõnel juhuslikul pingil, soojendad end bussijaamades, hääletad ja lähed – pikemalt ette mõtlemata, kuhu jumal juhatab –, jõuad uuele valgustatuse tasandile. Sina kodus ja sina teel olete kaks täiesti erinevat i
