Silt: Minu väike Gruusia suvi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Saša, minu naabrinaine, magas jälle halvasti. Niisamuti mina. Tema äratuskell helises pool kaks. Rohkem ma magama ei läinud: kirjutasin artiklit, planeerisin marsruute, tegin süüa… Lõpuks jooksin oma pangakaardi järele. Panin kõikvõimalikele dokumentidele allkirja ja sain kauaoodatud kaardi lõpuks kätte. Sealsamas oli ööpäev läbi avatud sularahaautomaat. Seisin ära järjekorra ja torkasin hinge kinni pidades kaardi automaati. See neelas kaardi suure kiirusega alla ja ekraanile ilmus vastik teade: „Teie kaart on suletud. Palun võtke ühendust oma pangaga.” Jälle? Minu suureks õnneks seisid läheduses kaks kuulivestides meest – inkassaatorid. Tänu neile hoidsin juba viie minuti pärast kaarti taas käes. Pangatöötajad kontoris püüdsid mind peaaegu kooris veenda, et ma ei pistaks kaarti

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Otsustasin, et tühjade kätega sularahaautomaati otsima minna on kuidagi kohatu, seega ostsin väikese-väikese kana, mis sobis ideaalselt tabaka-kana retsepti jaoks (tabaka on Gruusias kasutatav raske kaanega pann, millel liha nagu pressi all küpseb). Kana kotis, kõndisin pool Jerevani läbi. Oli lausa üllatav, et see 30 kraadi juures kotis ära ei küpsenud. Ütleksin nii: „Samurail pole eesmärki, on ainult tee.” See on üks Yamamoto Tsunetomo aukoodeksi põhimõtetest – tähtsam on enesetäiustamise protsess, kohus ja au, mitte lõpptulemus. Tundsin seda kogu oma olemusega. Pole tähtis, mis

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Jerevanis vaheldus üks seiklus kiiresti teisega ‒ üles ja alla, nagu ka minu vererõhk. Olime koos veetnud kaks päeva ja pidime nüüd hüvasti jätma. Sellepärast Jerevani tulimegi ‒ Miša lennupilet viis ta koju just siit. Hommikusöök jäi hilja peale, ootasime, et ta pärast ravimite võtmist süüa tohiks, ja kohe pärast seda pidime kiiresti lennujaama poole startima. Tellisime takso, aga sularaha meil loomulikult ei olnud. Juht osutas, kus on lähim sularahaautomaat, ja me lippasime. Nagu kõik armeenlased tavaliselt teevad, jooksime meiegi üle tee vales

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kolme lühikese päeva jooksul Kutaisis olin jõudnud toita isegi võõraid naabreid, lihtsalt sellepärast, et meil olid lõputud toiduvarud. Mul oli tekkinud komme kinkida selle armsa Austria pere väikesele pojale Jamesile puuvilju või marju, mida ta oma elus varem näinud ei olnud. Nägin poes maailma kõige väiksemat hurmaad ja mõtlesin muidugi kohe Jamesile. Märkasin aias tillukest, aga juba mõranenud granaatõuna. Korjasin üles ja viisin kohe Jamesile. Ta proovis ja küsimusele, kas vili on magus, vastas: „Mis vahet sel on?” Saime selle perega nii headeks sõpradeks, et otsustasime rendiautoga koos Tbilisisse sõita. Veetsime terve päeva ümbrust avastades ja õhtusöögiks otsustasime minna Iiri pubisse. Pärast õhtut pubis viisid uued sõbrad meid hosteli juurde ja sõitsid ise tagasi Kutaisi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption]   Hommikul Kutaisis ärgates kuulsin võõrast kõnet. Väljas akna taga rääkis keegi. „Kuula, kas see on saksa keel?” – „Ei – šveitsi inglise või mõni muu keel,” ütles mitte veel ärganud Miša. „Kuulata ometi, kindlasti on saksa keel!” Miša silmad läksid üllatusest suureks. „See pole lihtsalt saksa keel, see on austria dialekt! Kas sa tead, kui raske on reisil sakslasi kohata, austerlastest rääkimata!” Ta peaaegu lausa jooksis toast välja, küsides üle õla, kas mul on midagi vaja. Vastasin, et vett. Tagasi jõudis Miša alles poole tunni pärast. „Kujutad ette, see on pere väikese lap

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Lahkusin keldrist innustunult. Miša ootas mind väljas. Ta oli viimased kaks tundi veetnud kohvikus kohvi juues ja oma päevikut kirjutades. Meie esimesest kohtumisest – sellest, kui kiiresti kõik oli läinud; kuidas ta nüüd enam ei mäletanud, kuidas ta enne elas ja kuidas ta juhtunu üle pisarateni õnnelik on. Otsustasime peita end vana pähklipuu sügavasse varju, pragunenud raudpingile vana kreeka kiriku kõrval. Kuum asfalt oli kaetud kuivanud lehtede ja küpsete pähklitega. Kelleltki küsimata võtsime luuad ja pühkisime puualuse ära. Tundes et oleme oma kohuse täitnud ja suudlesime – mis vihastas mööduvat koguduseliiget sügavalt. Noh, järelikult oligi aeg edasi minna. Imeline lõhn juhatas meid lähimasse väikesesse pagaritöökotta. Klaasi taga riiulitel olid kuldpruunid pirukad, pikad tainas vorstid, pehmed võiga küllastatud hatšapurid ja lobianid ning krõbedad kuldsete külgedega tšeburekid. Ajutiselt turult otse tee ääres ostsime foori punase tule ajal ilusa tomati. See oli mu peopesa suurune. Nälg ei lubanud kauem oodata ja nii istusime pargikohviku plastlaua taha, et na

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Varem purustati viinamarju jalgadega. „Nagu Celentano filmis,” naersin. Nüüd on selleks käsipressid, midagi hakklihamasina taolist. Mahla toob viinamarjast välja surve ja algab käärimine. Marina jagas oma lugu aeglases tempos, kõigepealt valas ta mu klaasi Tsolikourit. Tsolikouri viinamari valmib teistest sortidest hiljem ja koristamine algab oktoobri keskel. Magusate virsikute peen aroom, kollaste ploomide hapukus, mahlase pirni õrnus ja metslillede buketi tajutav lõhnanüanss. Just seda kohalikku valget veini armastas Stalin. Marina hääl muutub

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Külalisi käis tihti. Nii tihti, et aasta jooksul jõudis Marina isa vein vaevu valmida, kui sellega juba külalisi kostitati – valati välja, joodi ära. Ema töötas ülikoolis osakonnajuhatajana. Ta tuli koju väsinuna, aga tegi köögis taas tule pliidi alla: ta pidi valmistama külalistele, kes olid terve öö joonud, midagi peaparanduseks. Retsept oli lihtne: armastus ja veiseliha. Pliidil podises aeglaselt rikkalik khash. Väikese lihakogusega peaaegu magusaid veiselihakonte hautati puhtas vees vähemalt kuus tundi. Ei mingeid maitseaineid ega vürtse – neid võis serveerida valmisroa kõrvale. Purustatud küüslauk, peeneks hakitud ürdid ja muidugi sool. Khash’i peetakse dieetpuljongiks, mis sümboliseerib sõprust. Puljongi aroom – soe, paks, kontide kerge magususega – täitis kogu maja. Levis

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Astusin veinikeldrisse. See oli avar ja hele. Kiviseinad olid ääristatud pudelitega täidetud riiulitega, samas kõrval asetsesid kõhukad puust tünnid, millest sai veini maitsta. Marina, särav, laia naeratusega blondiin, juba ootas mind. Ta süütas lõhnava viiruki, et puhastada õhku negatiivsest energiast, nii nagu tavaliselt tehakse kirikus kurja silma peletamiseks. Tema mustal T-särgil oli elegantsed tikitud ristid, raamitud sädelevate kividega, ja laual meie ees ikoon, käsitsi kaunistatud vääriskivimosaiigiga. Sellises vagas ja religioosses õhkkonnas algas meie südamlik vestlus. „Av

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mu kallis ja armastatud sõber, tean: olen parandamatu. Oled ilmselt täitsa eksinud minu lugude ämblikuvõrku. Palun varu kannatust, ees on veel lugusid ja ma ei jõua ära oodata, et saaks sulle neid jutustada. Aga mõistad ju, et nädala jooksul, mil me ei kohtu, jõuab juhtuda nii palju huvitavat, mida lihtsalt ei saa jagamata jätta. Tuleme täna tagasi selle juurde, millest alguses tahtsin rääkida. Naljakas isegi mõelda: juba viieteistkümnes peatükk, aga olen ikka alles oma loo alguses. Lõpetan tühja loba ja asun asja juurde. Keerame kalendri uuesti 7. oktoobrile. Õues on palav, päike äratas mind oma laiskade kiirtega hellalt nägu limpsides. Avasin mingi müra peale silmad ja nägin kiilakat meest. Tema sünnipäeva me eile tähistasime. Ja just temaga suudlesin hilisõhtul pargis. Naeratasin kohmetult ja tõusin riideid kohendades voodist. Me kumbki ei teadnud, kuidas olla. Seepärast lihtsalt kallistasime. Läksin kiiresti hambaid pesema, et aega võita ja end koguda. Kohmetus kadus aga sama kiiresti, nagu oli tekkinud. Pärast lühikest arutelu otsustasime koos hommikusööki teha.