Silt: Minu väike Gruusia suvi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] „Kuidas on võimalik nii väikese seljakotiga reisida?” küsis kord mu uus sõbranna Sargi. Tal, tõelisel moefännil, oli raske ette kujutada, et võtsin terveks kuuks kaasa vaid kolm T-särki, ühe särgi, ühe paari Capri, teise lühikesi ja veel ühe paari õhukesi pükse. Hoopis õudne tundus talle, kui viskasin kaks neist püksipaaridest kotist välja, et kingitustele ruumi teha. Mulle näib, et üksi reisimine avab inimese olemuse, aitab avastada enda seni avastamata külgi. Ja mis veelgi tähtsam: see annab jõudu. Umbes nagu ellujäämiskursus, kus tunnetad võimaluste piire. Mugavuses istudes ei kujuta sa ettegi, milleks võimeline oled. Aga kui pesed avalikes tualettides hambaid, puhkad mõnel juhuslikul pingil, soojendad end bussijaamades, hääletad ja lähed – pikemalt ette mõtlemata, kuhu jumal juhatab –, jõuad uuele valgustatuse tasandile. Sina kodus ja sina teel olete kaks täiesti erinevat i

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Dilijanis sattusin hostelisse, mille omanik oli erakordselt külalislahke. Ta võttis mind hilisõhtul oma autole ja viis järgmisel hommikul vara bussi peale. Kostitas mind taimetee ja kohalike küpsetistega ning tutvustas mulle perekonda ja oma ettevõtte loomise lugu. Tema koer avas vahel omal algatusel ukse ja tuli söögituppa, aga kassid istusid laual ja sõid koos külalistega. Ometi polnud keegi vihane ega ärritunud. Kõik ju mõistsid: Armeenias ja Gruusias võib! Ilma ja õhurõhu muutuse pärast – Dilijan asub põhja pool mägedes – läksid mu plaanid lörri, sest see tegi enesetunde kehvaks

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kõrgel, ligi kaks kilomeetrit merepinnast, metsases piirkonnas Dilijani ja Vanadzori vahel, asutasid 1840. aastal 195 meest ja 194 naist Nikitino küla. Nime sai küla nime ametniku järgi, kes neile elukoha kätte näitas. 1930. aastatel, nõukogude võimu all, nimetati see ümber Ivan Fioletovi auks. Fioletov oli üks 26st hukatud Bakuu punasest komissarist. Ja muidugi otsustas teie seiklusjanuline sõber, et peab kindlasti külastama seda kauni violetse nimega küla. See eraldatud, mägedega ümbritsetud ja tihedalt asustatud küla on koduks molokaanide koguko

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Saša, minu naabrinaine, magas jälle halvasti. Niisamuti mina. Tema äratuskell helises pool kaks. Rohkem ma magama ei läinud: kirjutasin artiklit, planeerisin marsruute, tegin süüa… Lõpuks jooksin oma pangakaardi järele. Panin kõikvõimalikele dokumentidele allkirja ja sain kauaoodatud kaardi lõpuks kätte. Sealsamas oli ööpäev läbi avatud sularahaautomaat. Seisin ära järjekorra ja torkasin hinge kinni pidades kaardi automaati. See neelas kaardi suure kiirusega alla ja ekraanile ilmus vastik teade: „Teie kaart on suletud. Palun võtke ühendust oma pangaga.” Jälle? Minu suureks õnneks seisid läheduses kaks kuulivestides meest – inkassaatorid. Tänu neile hoidsin juba viie minuti pärast kaarti taas käes. Pangatöötajad kontoris püüdsid mind peaaegu kooris veenda, et ma ei pistaks kaarti

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Otsustasin, et tühjade kätega sularahaautomaati otsima minna on kuidagi kohatu, seega ostsin väikese-väikese kana, mis sobis ideaalselt tabaka-kana retsepti jaoks (tabaka on Gruusias kasutatav raske kaanega pann, millel liha nagu pressi all küpseb). Kana kotis, kõndisin pool Jerevani läbi. Oli lausa üllatav, et see 30 kraadi juures kotis ära ei küpsenud. Ütleksin nii: „Samurail pole eesmärki, on ainult tee.” See on üks Yamamoto Tsunetomo aukoodeksi põhimõtetest – tähtsam on enesetäiustamise protsess, kohus ja au, mitte lõpptulemus. Tundsin seda kogu oma olemusega. Pole tähtis, mis

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Jerevanis vaheldus üks seiklus kiiresti teisega ‒ üles ja alla, nagu ka minu vererõhk. Olime koos veetnud kaks päeva ja pidime nüüd hüvasti jätma. Sellepärast Jerevani tulimegi ‒ Miša lennupilet viis ta koju just siit. Hommikusöök jäi hilja peale, ootasime, et ta pärast ravimite võtmist süüa tohiks, ja kohe pärast seda pidime kiiresti lennujaama poole startima. Tellisime takso, aga sularaha meil loomulikult ei olnud. Juht osutas, kus on lähim sularahaautomaat, ja me lippasime. Nagu kõik armeenlased tavaliselt teevad, jooksime meiegi üle tee vales

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kolme lühikese päeva jooksul Kutaisis olin jõudnud toita isegi võõraid naabreid, lihtsalt sellepärast, et meil olid lõputud toiduvarud. Mul oli tekkinud komme kinkida selle armsa Austria pere väikesele pojale Jamesile puuvilju või marju, mida ta oma elus varem näinud ei olnud. Nägin poes maailma kõige väiksemat hurmaad ja mõtlesin muidugi kohe Jamesile. Märkasin aias tillukest, aga juba mõranenud granaatõuna. Korjasin üles ja viisin kohe Jamesile. Ta proovis ja küsimusele, kas vili on magus, vastas: „Mis vahet sel on?” Saime selle perega nii headeks sõpradeks, et otsustasime rendiautoga koos Tbilisisse sõita. Veetsime terve päeva ümbrust avastades ja õhtusöögiks otsustasime minna Iiri pubisse. Pärast õhtut pubis viisid uued sõbrad meid hosteli juurde ja sõitsid ise tagasi Kutaisi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption]   Hommikul Kutaisis ärgates kuulsin võõrast kõnet. Väljas akna taga rääkis keegi. „Kuula, kas see on saksa keel?” – „Ei – šveitsi inglise või mõni muu keel,” ütles mitte veel ärganud Miša. „Kuulata ometi, kindlasti on saksa keel!” Miša silmad läksid üllatusest suureks. „See pole lihtsalt saksa keel, see on austria dialekt! Kas sa tead, kui raske on reisil sakslasi kohata, austerlastest rääkimata!” Ta peaaegu lausa jooksis toast välja, küsides üle õla, kas mul on midagi vaja. Vastasin, et vett. Tagasi jõudis Miša alles poole tunni pärast. „Kujutad ette, see on pere väikese lap

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Lahkusin keldrist innustunult. Miša ootas mind väljas. Ta oli viimased kaks tundi veetnud kohvikus kohvi juues ja oma päevikut kirjutades. Meie esimesest kohtumisest – sellest, kui kiiresti kõik oli läinud; kuidas ta nüüd enam ei mäletanud, kuidas ta enne elas ja kuidas ta juhtunu üle pisarateni õnnelik on. Otsustasime peita end vana pähklipuu sügavasse varju, pragunenud raudpingile vana kreeka kiriku kõrval. Kuum asfalt oli kaetud kuivanud lehtede ja küpsete pähklitega. Kelleltki küsimata võtsime luuad ja pühkisime puualuse ära. Tundes et oleme oma kohuse täitnud ja suudlesime – mis vihastas mööduvat koguduseliiget sügavalt. Noh, järelikult oligi aeg edasi minna. Imeline lõhn juhatas meid lähimasse väikesesse pagaritöökotta. Klaasi taga riiulitel olid kuldpruunid pirukad, pikad tainas vorstid, pehmed võiga küllastatud hatšapurid ja lobianid ning krõbedad kuldsete külgedega tšeburekid. Ajutiselt turult otse tee ääres ostsime foori punase tule ajal ilusa tomati. See oli mu peopesa suurune. Nälg ei lubanud kauem oodata ja nii istusime pargikohviku plastlaua taha, et na

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Varem purustati viinamarju jalgadega. „Nagu Celentano filmis,” naersin. Nüüd on selleks käsipressid, midagi hakklihamasina taolist. Mahla toob viinamarjast välja surve ja algab käärimine. Marina jagas oma lugu aeglases tempos, kõigepealt valas ta mu klaasi Tsolikourit. Tsolikouri viinamari valmib teistest sortidest hiljem ja koristamine algab oktoobri keskel. Magusate virsikute peen aroom, kollaste ploomide hapukus, mahlase pirni õrnus ja metslillede buketi tajutav lõhnanüanss. Just seda kohalikku valget veini armastas Stalin. Marina hääl muutub