Ligi kaks kuud kestnud eriolukord sunnib kohalikke omavalitsusi valmistuma kokkuhoiuks: kui tulud vähenevad, ja seda nad teevad, siis – midagi pole teha – peavad vähenema ka kulud.
Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kaotab Lääneranna vald tulumaksu 360 000 eurot, peale selle vähenevad ka muud tulud. Läinud nädalal pöördus Lääneranna vallavanem Mikk Pikkmets valla ja selle allasutuste töötajate poole palvega võtta kokkuleppel nädal aega palgata puhkust. Millal, otsustavad asutused ja töötajad ise, peaasi, et sügiseks puhatud saaks. Kokku puudutab see 257 töötajat, kes on valla palgal – vallavalitsuse ametnikud, koolide, lasteaedade, kultuuri- ja rahvamajade ning raamatukogude töötajad. Nädalane palgata puhkus säästaks vallale 90 000 eurot, mis aitaks eriolukorra mõju leevendada.
Ühest küljest hea plaan. Nädal aega palgata puhanud kaotaks küll veerand kuupalka, aga seda oleks ikkagi kergem üle elada ja välja kannatada kui töökoha kaotust või pikemaajalist palgakärbet. Pealegi tehtaks seda ju ühiselt ühise eesmärgi nimel.
See kõik peakski paika, kui plaan ei puudutaks õpetajaid. Kui kultuuri- ja rahvamajad ning raamatukogud on suletud ja lasteaedades on lapsi (ja tööd) mõnevõrra vähem kui tavaliselt, siis õpetajad on eriolukorras töötanud täiskoormusega ja keerulistes tingimustes – kes arvab, et päevapealt koduõppele üleminek on lihtne, see eksib. Teiseks – kui raamatukoguhoidja võib oma palgata puhkuse kasvõi kohe välja võtta, siis õpetajal on seda võimatu teha. Kooliaasta kestab. Ka 1. septembrit ei saa edasi lükata, et õpetajad oma palgata nädala kätte saaksid.
Kolmandaks maksab õpetajaile palka riik, mitte kohalik omavalitsus. Kui ka vald sellele ise juurde on pannud, ei ole see tõsiselt võetav põhjus, et õpetajate pealt kokku hoida. Isegi eriolukorras mitte.
Kuidas nii tohib? Hetkel on meil tööd topelt.
Kriisi ei tohi raisku lasta ehk sellised saamatud KOV juhid tuleks võimu juurest eemaldada, kelle esimene soov on inimressursi väänamine. Finantsjuhtimine, kulude muu kokkuhoid, lisafinantseerimine, riigi toetus jne on märksõnad. Eesti mure on see, et kohalikul tasemel möllab harimatus ja ebapädevus ning üksteisele ärategemine, aga mitte mure kohaliku elu üle. Loodame, et kohalike haugimälu sündroom on valimisteks läinud ning mälu mäletab.
Te valetate! See pole võimalik!
huvitav, mida KOVid hakkavad tegema siis, kui saabuv majanduskriis päriselt kohale jõuab? kui mitte arvestada neid, kes enda tegevusala tõttu otseselt pihta said, siis esialgu pole majanduses ju veel suurt häda midagi.