Täna peame vastupanuvõitluse päeva. See on päev, mil 1944. aastal pidas Otto Tiefi valitsus Läänemaal Põgari külas oma viimase istungi. Vaid neli päeva varem oli peaminister vabariigi presidendi ülesannetes Jüri Uluots allkirjastanud valitsuse moodustamise käskkirja. Et keset Saksa armee taganemist ja punaväe pealetungi suudeti kasvõi mõneks päevaks moodustada põhiseaduslik ja legitiimne valitsus, on kahtlemata vastupanu võõrvõimule, mille eest paljud valitsuse liikmed, sealhulgas Tief ise, hiljem Siberisse saadeti.
Vastupanu osutasid võõrvõimule ka need, kes püüdsid, relvad käes, võimuvaakumis Eesti vabariiki taaskehtestada. Need, kes hiljem pidid pikalt end metsas varjama. Need, kes küüditati ja vangilaagreisse mõisteti. Need, kes üle mere põgenesid, sest tundsid, et teisiti ei saa. Need, kes jäid ja kõigi okupatsiooniaastate jooksul Eestit hinges kandsid. Nii osutas vastupanu kogu rahvas, mõni üksik ehk mitte, sest kui olnuks vastupidi, poleks me oma riiki suutnud taastada.
Ni
