Uue õppeaasta algus tähendab lastele naasmist tavapärase igapäevarütmi juurde ning suuremat iseseisvust. Koolis ja huviringides käimine, lõunasöögid, kooliväline meelelahutus või väikesed ostud koos sõpradega on osa igapäevaelust, kus laps peab üha sagedamini ise rahaga ümber käima. Seetõttu muutuvad vanemate jaoks üha olulisemaks taskurahaga seonduvad küsimused ehk kui suur summa lapsele anda, kui sageli seda teha ja milliste kulutuste üle lasta tal endal otsustada. Neile küsimustele vastab Luminori jaepanganduse valdkonnajuht Marek-Meelis Puust.
Kõige olulisem on kokku leppida, milleks taskuraha mõeldud on
Ei ole üht kindlat taskuraha summat, mis sobiks kõigile lastele. Selle suurus sõltub lapse vanusest, pere võimalustest ja eelkõige sellest, milliste kulutuste jaoks raha ette nähtud on. Enne konkreetse summa kokkuleppimist on vanematel oluline lapsega läbi arutada, milliste kulude üle saab ta edaspidi ise otsustada ja millised kulud jäävad endiselt vanemate kanda. „Näiteks võib ühes peres olla taskuraha mõeldud ainult lapse enda valitud väikesteks ostudeks, näiteks mõne maiustuse ostmiseks või sõpradega ajaveetmiseks, teises peres tuleb sellest aga katta ka osa igapäevakuludest, näiteks lõunasöök pärast kooli või ühistransport,“ märkis Puust.
Mida selgem kokkulepe, seda lihtsam on lapsel mõista, miks tuleb raha planeerida ja milliseid valikuid tal tuleb teha. Taskuraha eesmärk ei ole tagada, et lapsel jätkuks alati raha kõigeks, mida ta soovib, vaid õpetada talle turvalises keskkonnas, kuidas hinnata oma soove ja võimalusi.
Alguses on lihtsam planeerida lühemaks ajaks
Sama oluline on kokku leppida, kui sageli laps taskuraha saab. „Noorematel lastel võib alguses olla lihtsam planeerida väiksemat summat lühemaks ajaks, näiteks üheks nädalaks. Nii näeb laps kiiremini seost oma ostude ja selle vahel, kui palju raha jääb järgmisteks päevadeks alles. Kui laps saab vanemaks ja iseseisvamaks, võib minna üle taskuraha andmisele kord kuus. See võimaldab tal endal planeerida, kui palju igal nädalal kulutada, kui palju hilisemaks kõrvale panna ja kas osa summast säästmiseks jätta.“
Selline kogemus võib olla esimene samm säästmise õppimisel, kui laps otsustab panna raha kõrvale mõne suurema ostu või muu enda jaoks olulise eesmärgi tarbeks. Vanemad saavad aidata seda protsessi selgemaks muuta, arutades lapsega koos, mida ta soovib lähiajal osta ja mille jaoks tasuks pikemalt koguda. Oluline on siiski lasta lõplik otsus võimaluse piires lapsel endal teha.
Vead on osa õppimisprotsessist
Rahaga ümberkäimist õppides ei ole kõik lapse otsused edukad, kuid ka see on oluline osa kogemuse omandamisest. „Kui nädalaks või kuuks mõeldud taskuraha kulub ära kiiremini, kui oli plaanitud, ei peaks vanemad kohe lisaraha andma. Selle asemel tasub rahulikult läbi arutada, mille peale raha kulus, kas konkreetne ost oli seda väärt ja mida võiks järgmisel korral teisiti teha,“ soovitas Luminori jaepanganduse valdkonnajuht. Näiteks oleks võib-olla olnud mõistlik osa rahast ootamatuteks kulutusteks alles hoida või mõne varem planeeritud ostu jaoks kõrvale panna. Nii kujuneb lapsel järk-järgult arusaam raha väärtusest, valikute tagajärgedest ja oma kulutuste planeerimisest. Peamine ei ole last iga läbimõtlemata valiku eest kaitsta, vaid aidata tal sellest õppida.
Pangakaart kui järgmine samm rahalise iseseisvuse suunas
„Luminori panga andmed näitavad, et praegu saavad lapsed oma esimese maksekaardi juba algkoolis,“ sõnas Puust. Kaardi vormistamise üle otsustades on lapse vanusest siiski olulisem tema valmisolek iseseisvalt rahaga ümber käia. Kui laps oskab juba taskuraha planeerida, mõistab, milliste kulutuste jaoks see on mõeldud, ja hoiab oma väljaminekutel silma peal, võib kaaluda sularahalt pangakaardile üleminekut. „Nii saavad nii laps kui ka vanemad kulutustest mugavamalt ülevaate, samal ajal saavad vanemad määrata makselimiite ja vajaduse korral kaardi seadistusi muuta. Esimene maksekaart on ka hea võimalus arutada läbi turvalise kaardikasutuse ja maksmise põhitõed.“
