Silvia Urgas: otsides madalpunkti

Milline oli kõige hullem hetk sel nädalal?

Kas see päev, kui minister oli ametis 29 tundi? Või hoopis too, mil riigi peaminister ja siseminister kuulasid valjuhääldile pandud telefonist ühe naise kinnitust, et ta mees ei peksa teda?

Või on kirsiks tordil presidendi nimetamine emotsionaalselt üles köetud naiseks? Äkki pani kõhus toidu kõige enam keerlema hoopis see, et välismaised ajakirjandusväljaanded arutasid, kas Eesti ministrid avaldasid žestikuleerides toetust valgete ülemvõimule? Mõne arust oli kõige jubedam asi, mis sel nädalal meie riigis juhtus, hoopis see, et president tuli valitsusliikmete ametivandeid vastu võtma pusas ja ketsides.

Vastusest esimesele küsimusele olenemata on vist suurem osa eestlastest päri, et tegu oli kaootilise nädalaga, kus toimus mitu sündmust, mida ühes normaalses riigis juhtuma ei peaks. Normaalses riigis ei saja vist ka mais lund. Nagu „Terevisioonist” teada sai, on Eestis vaid üks kullakang. Kuidagi lohutav oli sellele küll mitte otseselt mõeldes alateadlikult eeldada, et Eestis saab rääkida kullakangidest mitmuses. Võibolla peavadki sellised jaburused toimuma riigis, kus on vaid üks kullakang.

Tahaks lihtsalt teada, millega see kõik kunagi lõpeb. Oletame, et valitsus ongi neli aastat võimul. Ilmselt ei ole riik 2023. aastal kistud verisesse kodusõtta, superministeeriumi hoone on endiselt püsti ning põllud annavad kõigest hoolimata saaki. Naistel on säilinud valimisõigus ning Ahto Lobjakale on reserveeritud väike virtuaalne nurk, kus ta saab endiselt oma mõtteid avaldada. Keegi ei tea, kas meie välisliitlased kaitseksid meid hädaolukorras isegi siis, kui New York Times ei avaldaks artikleid meie turbulentsest sisepoliitikast. Suurbritannia hääletas peaaegu kolm aastat tagasi Brexiti poolt ning Euroopa pole ikka veel pooleks rebenenud. Teadlased hoiatavad kliima soojenemise, plasti ülekülluse ja loomaliikide väljasuremise eest, kuid Eesti metsades müttavad siiani karud ja Haapsalu pole vee alla uppunud.

Samas pole mul vähimatki aimu, kuidas asjad saaksid paremaks minna. Kui praegu väljenduvad meediajuhtide jaoks liiga värvikalt Vilja Kiisler ja Lobjakas, siis ehk juba paari kuu pärast võib ajakirjandusest lugeda ja kuulata vaid ümaraid ümbernurgajutte. Valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu istungitel võib kõike öelda, mida sülg suuorganisse toob. Kui ühiskonna polariseerumine on juba praegu probleemiks, siis võib vaid ette kujutada, kui hulluks asjad võivad veel minna.

Muster on ju sama. Üks minister ütleb, et emmede aeg on läbi ja issid on kodus – minusugused liberaalid solvuvad. Üks ajakirjanik nimetab mõnda ekrelast natsiks – EKRE toetajad solvuvad. Mõlemad pooled trumpavad teineteist üle tabavate naljadega ning leiavad heakskiidu oma kaasmõtlejatelt. Teine pool jälestab esimest varasemast veel natukene rohkem. Nüanssidele pole absoluutselt mitte mingisugust kohta.

Õnneks on Eestis veel palju töökohti, kus päevapoliitika igapäeva peaaegu üldse ei mõjuta. Milleks töötada ajakirjanduses või poliitikas, kui ITs liigub rohkem raha ja keegi ei sõima anonüümsetes kommentaarides? Nõnda ongi oht, et ajakirjandusse ja poliitikasse jäävad vaid hullud – kas kartmatud ja aatelised inimesed, kes lihtsalt muudmoodi ei suuda, või karjeristid, kes näevad ühes neist kahest ametist kiireimat teed selleni, et nende nimi oleks tuntud, ja saladusteni, mis tavainimestele tundmata.

Palju on räägitud ajakirjanike enesetsensuurist. Mõistlik on jätta mõni asi ütlemata. Aga kui millegi ütlemata jätmise (kuigi tabavalt ütlemine ongi su töö) kaalutluseks on soov, et töökoht säiliks, sest ka järgmisel kuul on vaja korteri eest maksta? Või kui inimesed on lihtsalt väsinud sellest, et pelgalt arvamuse avaldamisega kaasneb sõimurahe, vaibale kutsumine ja isiklikud ähvardused?

Kui ma saaksin ajas tagasi reisida, läheksin tagasi punkti, kust kõik hakkas nõnda valesti minema. Võibolla on kõik alati halvasti olnud. Ehk on paljude inimeste südamed olnud vihkamist täis ning isiklik kasu ja meelelahutuslikud ärapanemised olnud tähtsamad kui see, et kõik saaksid lihtsalt rahus oma asja ajada, niikaua, kuni nad sellega kellelegi teisele liiga ei tee. See oleks päris masendav lahendus, ajas reisimist poleks mõtetki leiutada. Samas ei peaks siis mõtisklema, milline on madalpunkt. Sest madalpunkt on kogu aeg käes olnud, nüüd me lihtsalt teame seda.