Juhtkiri: kas kaasavat eelarvet on vaja?

Lääne-Nigula vald on otsustanud kaasava eelarvega jagada valla kaheksale piirkonnale kokku 40 000 eurot võrdsetes osades – igale piirkonnale viis tuhat. Kas see pole raha raiskamine?

Ühest küljest võiks kaasava eelarve mõttekuse tõepoolest küsimärgi alla seada. Kohalikul omavalitsusel on ju eelarve olemas. Omavalitsusjuhtide kohus on olla kursis, kus ja kui palju on tarvis investeerida, samuti on nende kohus jälgida, et kõik piirkonnad saaksid võrdselt koheldud. Milleks siis ühe eelarve sees veel teine? Kui raha on vähe, võib see kaasava eelarve muuta mõttetuks raiskamiseks. Näpuotsaga midagi nagu antakse, muidugi – tuleb seegi pisku vastu võtta, suuri asju sellega aga teha ei saa.

Võrreldes Haapsaluga on Lääne-Nigula summa iseenesest üsna korralik. Linn on jaganud poole vähem – 2017. aastal 20 000 eurot, 2018. aastal 20 000 linnale ja 10 000 ümbritsevatele küladele. Võrreldes Haapsaluga on Lääne-Nigulas tehtud ka ettepanekuid märksa rohkem – Haapsalus läks 2017. aastal hääletusele 25, mullu 15 ettepanekut. Kui palju paneb hääletusele Lääne-Nigula, pole veel teada, aga laekunud on 32 taotlust. Mida see näitab?

Eelkõige kodanikualgatust ja kogukondade tugevust. Kui vaadata ettepanekute laekumist piirkondade kaupa, siis rohkem on neid tulnud tugevama identiteediga paikadest – Kullamaalt ja Linnamäelt. Just identiteet ja kogukondlik mõtteviis – eriti pärast haldusreformi, mis lõi suured vallad – räägibki kaasava eelarve kasuks. Kaasav eelarve pole vaid pisku, mille vald armulikult laiali jagab. Kaasav eelarve on võimalus suure valla sees ise mõelda, nii-öelda päris oma asja ajada, aga see on võimalus ka vastutada. Nii mõnigi Lääne-Nigula taotleja küsib vaid osa vajaminevast – ülejäänu on juba olemas või leitakse, nii et lõpuks saavad tehtud päris suured asjad.