Juhtkiri: piirid ja pisendajad

Kui Lihula ja Hanila valla juhid otsustasid pärast naabervaldadega ühinemist Pärnumaa koosseisu liikuda, oli õnnetuid Lõuna-Läänemaa inimesi palju – eluaeg olen läänlane olnud ja nüüd järsku tehakse pärnakaks! Nagu kodumaa röövitaks!

See tundus liialdus. Maavalitsuste kadumine oli juba nagunii välja kuulutatud ja mis see maakonnasilt tähendab? Kes tahab läänlane olla, saab seda vabalt olla ka edaspidi, isegi kui maa jalge all on mitme administratiivse otsuse tõttu kuulutatud vormiliselt Pärnumaaks. Me ei ole ju pärisorjad, kes vahetavad koos maatükiga omanikku.

Pärast möödunud nädalat peab aga tunnistama, et äkki ikka oleme. Kui mitte vormiliselt, siis mõttelaadilt.

Teine seletus on see, et oleme konnad oma kinnikasvanud konnatiigis, kellele teeb ainult heameelt, kui keegi teine meid ei märka. Mida väiksemad ja märkamatumad me oleme, mida suletumad ja sissepoole, seda vähem meid tülitatakse.

Kes arvab nüüd, et toimetus liialdab, lugegu lugu sellest, kuidas Lihula ja Virtsu kooli jalgpallipoisid jäeti koolispordi jalgpallivõistluse medalitest ilma, sest otsustaja arvates on uued maakonnapiirid ülimad. Nii tähtsad, et medalid üle uus-Läänemaa piiri rännata ei tohi.

Servapidi haakub pisi-Läänemaa mentaliteediga ka Läänemaa aasta sportlase valimine. Kuidagi juhtus nii, et mullu Haapsalu aukodanikuks valitud tennisemängija Kaia Kanepi, kes jõudis suure slämmi tenniseturniiril veerandfinaali ja oli Eesti aasta naissportlase nominent, ei sattunud kandideerima Läänemaa aasta naissportlase tiitlile.

Seletus kõlas nii, et spordiliit Läänela ootas tenniseklubilt ettepanekut, mida aga ei tulnud. Pärast klubi küll pahandas, miks Kanepit nominentide hulgas ei ole, aga siis olid tähtajad juba kukkunud. Tasub märkida, et klubi juhatusel oli ka endal õigus kandidaate esitada. Kas pole Kanepi Läänemaa pisendajate jaoks lihtsalt liiga suur?