Kalle Muuli: lepitusraha Leedole

Kalle Muuli. Arhiiv

Vana praamilogu ostmine Tallinna Sadamale annab hea põhjuse mõtiskleda demokraatliku riigi majandamise paradokside üle. Ühe neist võiks sõnastada näiteks nii: kui sa säästad 60 miljonit eurot maksumaksja raha, siis ei kiida sind keegi, aga kui sa kulutad selleks 6 miljonit eurot, siis lüüakse sind risti.

60 miljonit eurot on see summa, mille säästmiseks otsustas üle-eelmine majandusminister Juhan Parts lõpetada praamiveo tellimise Saaremaa Laevakompaniilt ja eelmine majandusminister Urve Palo sõlmis uue lepingu Tallinna Sadamaga. Uus leping hakkab kehtima alles eeloleval sügisel, aga juba vähemalt aasta otsa kuuleme, et Parts ja Palo on keeranud kokku suure jama. Mis jama?

Monopolisti murdmine on raske isegi kuival maal, saati siis tormisel merel. Mõni aasta tagasi, kui riigiettevõte Elron eraettevõtjalt rongiliikluse üle võttis – ka see oli Partsi algatus –, võisime kuu aega jutti igal hommikul lehest lugeda, kuidas rongiliiklust on üleöö tabanud sada häda. Ometi olid rööbastel uhiuued mugavad ja moodsad rongid.

Merel läks sama trall lahti juba poolteist aastat enne vedaja vahetumist. Saaremaa Laevakompanii tõi liinile vanad laevad ja sadamaisse tekkisid kilomeetritepikkused praamisabad. Neid siis näidataksegi nüüd kui Partsi ja Palo jama, ehkki lepingu, mis võimaldab Saaremaa Laevakompaniil kuni 1. oktoobrini 2016 riigi raha eest nii käituda, sõlmis hoopis majandusminister Edgar Savisaar 2006. aastal. Parts ja Palo, vastupidi, otsustasid seda kallist ja riigile kehva lepingut enam mitte pikendada.

Aga jama on jama. Inimene, kes ajab läbi 600 euroga kuus, ei taju 60 miljoni maksuraha säästmist oma rahakotis vähimalgi kombel. Ükski reisija pole ega peagi olema valmis riigieelarve kulude kokkuhoiu nimel leppima ajutise ebamugavusega. Tähtis on see, et parvlaev sõidaks ja järjekorda poleks.

Just sellepärast ongi uues lepingus nõue, et Tallinna Sadam peab soetama endale ka varuparvlaeva. Avarii korral pole uue laeva rentimiseks mahti  ja asendusalus peab vedajal omast käest võtta olema. See nõue on riigi ja Tallinna Sadama vahel sõlmitud lepingus olnud algusest peale ega tohiks seepärast tulla enam suure uudisena.

Üllatav on ainult parvlaeva hind. Tallinna Sadam maksis poole sajandi vanuse Regula eest kuuldavasti umbes kaks korda rohkem, kui Saaremaa Laevakompanii omal ajal seda laeva soetades. 4–6 miljonit eurot (täpset summat pole avalikustatud) tundub olevat liig mis liig isegi nii suure hunniku vanaraua eest.

Niisiis – jälle korruptsioon? Jälle altkäemaks? Pärast kõike seda, mis on kaitsepolitsei abiga selgunud Tallinna Sadama endiste juhtide kohta, on see küsimus muidugi loomulik.

Aga kui veidi järele mõelda, tundub praegu just see kõige ebaloogilisem võimalus. Tallinna Sadam ja parvlaevatehing on ju siiamaani uurimisorganite luubi all. Kogu ettevõtte juhtkond on välja vahetatud ja uute juhtide iga sammu jälgitakse suure hoolega. Saaremaa Laevakompanii omanik Vjatšeslav Leedo on endist Tallinna Sadama juhti avalikult süüdistanud altkäemaksu küsimises ja seda süüdistust uurib prokuratuur. Kes julgeks neis oludes veel Leedoga midagi altkäemaksust rääkida?

Tallinna Sadama uus juhtkond on oma eelkäijate sõlmitud praamilepingu täitmisega suures hädas ja see tõenäoliselt määraski Regula hinna. Asjade hind ei olene ju sellest, mis need kunagi maksid, vaid nõudmise ja pakkumise vahekorrast. Kuna Poolast ja Türgist tellitud uued praamid ei valmi õigeks ajaks, on Tallinna Sadamal hädasti vaja varupraami kohe oktoobri alguses. Samuti on vaja kuni uute laevade saabumiseni kelleltki praame rentida. Kui öelda, et Regula hind on liiga soolane, tuleks ka öelda, kellelt oleks sama asja odavamalt saanud. Kellelt aga rentida praame, kui uued õigel ajal kohale ei jõua?

Tahame või mitte, aga Saaremaa Laevakompaniil on veel mõnda aega Eestis parvlaevamonopol. Karta on, et Regula hinnas on paraku mõned miljonid lepitusraha Leedole selle eest, et praamid sõidaksid mandri ja saarte vahet ka siis, kui Poola ja Türgi laevaehitajad lepinguid ei täida.