Laagrilised said proovida loodusfotograafu varjevarustust. Foto: Marko Valker
Silma õpikoja loodusõppe juhendaja, ornitoloogina tuntud Marko Valkeri sõnul tabab lapse silm looduses vahvaid kaadreid, mis võivad täiskasvanuil jääda kahe silma vahele.
Märtsi viimasel nädalavahetusel tuli Silma õpikotta 15 last üle kogu Eesti – Läänemaalt, Hiiumaalt, Saaremaalt, Tallinnast jm. Laste fotolaagrit peeti Silmal esimest korda. Kuigi laste vanusevahe oli tuntav – noorim oli 11- ja vanim 16aastane, oli Valkeri sõnul koos üks igavesti vahva seltskond, kus tekkis mõnus sünergia.
„Osa lapsi oli juba mitmeaastase pildistamiskogemusega. Eks selle laagri eesmärk olnudki fotopisikut kasvatada ja muidugi on loodusfotograafia üldse üks väga hea viis loodushuvi arendamiseks,” ütles Valker. Kui on lihtsalt koolitund, kus õpivad lapsed piltide järgi linde tundma, ei kipu need eriti meelde jääma. „Meie laagri lõpuks teadsid nad juba kõiki tihaseid, rähne ja muid elusolendeid, keda Silma looduskaitsealal leidub ja nad üritasid pildile saada.”
Looduse pildistamine õpetab paremini liike tundma, sest kui on huvi kedagi pildile saada, peab lindu-looma ka välimuse järgi tundma ja natuke teadma, kust teda otsida ja mis ajal ta liigub. Silma fotolaagris saidki lapsed ise linde-loomi-taimi looduses otsida.
Laagri esimene päev oli pühendatud pildistamise algtõdedele. „Õppisime, kuidas looduspilte üldse teha, kuidas kompositsiooni sättida ja mida foto tegemisel arvestada,” ütles Valker.
Laagri teine päev oli Valkeri sõnul vahest kõige põnevam, sest siis said lapsed kokku Eesti ühe parema loodusfotograafi Mati Kosega, kes korraldas lastele põnevaid töötubasid. Näiteks näitas ta varjendeid, mida ta lindude ja loomade pildistamiseks kasutab, ning looduses sulanduvaid maskeerimisülikondi, mida fotograafid kasutavad, et pelglikele liikidele ligi pääseda. Lapsed said neid ise selga proovida ja katsetada, et kuidas töötab. Samuti demonstreeris fotograaf neile drooni, mille abil saab pildistada imelisi vaateid kõrgelt õhust.
Kolmanda päeva hommikul läks aga fotojahiks. Üles tõusti koos päikesega ja mindi ümbruskonda ringi hiilima, et tabada varahommikusi värve ja liikujaid. „Metsloomi nad ei näinud, küll aga satuti peale mitme metslooma jäljereale,” märkis Valker. Ööl vastu esmaspäeva, mil jaht algas, oli just maha sadanud õhuke lumekiht, mis muutis metsloomade trajektoorid inim- ja fotosilmale nähtavaks. „Ilm soosis meid kõigil kolmel päeval igati. Oli päikest ja pilvi, nii et lapsed said harjutada pildistamist mitmesuguse valgusega, ja kõige olulisem on, et nad said seda kõike õppida tõelise meistri käest.”
Lapsed tegid Valkeri sõnul väga vahvaid pilte. „Lapsed olid meil päris tugeva loodustaustaga, juba tõsised huvilised. Meil oli looduses ka põnevaid kohtumisi. Saime pildistada näiteks üht huvitavat liblikat – kevadkaruslast. See on päevakoer, kes roomab kevadisel ajal mööda lund,” ütles Valker. Õpikoja ümber jäid laste kaamerate ette ka põnevad linnud ja pikemate objektiivide omanikel õnnestus saada lausa erakordseid tabamusi. „Osa lapsi oli ka varem linde pildistanud ja sai nüüd Silma looduskaitsealal oma fotokollektsiooni täiendada,” märkis Valker rahulolevalt.
Muidugi tundis igaüks kõige rohkem rõõmu enda tehtud piltidest. Valker ise arvas, et kõige paremad pildid õnnestus lastel teha mererannikul Saunja lahe ääres. „Seal on selline maastik, kus on pilliroogu ja kasvab natuke ka puid-põõsaid. See on väga hea koht maastikupiltide tegemiseks,” ütles Valker kompositsioonivõimaluste kohta, mida koht pildistajale pakkus.
Lastel on Valkeri sõnul neis oludes suur pluss täiskasvanud fotograafide ees – nad on lühikesed. Valker seletas, et fotograafia üks reegel on, et pilte tehakse madalamalt kui silmade kõrguselt. „Neil tulidki väga vahvad pildid välja. Nad õppisid näiteks seda, et pildi keskel ei pea tingimata olema üks suur objekt – selle võib hoopis kuskile kaadri servale sättida. Kui aga tehakse pilte taimedest või väiksemaist objektidest, peab kummarduma või isegi päris maha laskuma, et õige kaader kätte saada.”
Osa laagrilisi proovis ka mustvalgete fotode tegemist, mis oli Valkeri meelest ääretult tore – loodusest mustvalgeid fotosid tavaliselt üleliia tihti ei tehta. „Oli just selline aeg, kus oli veel lund ja hästi palju varje. Väga palju valget, musta ja halli, mis mõnel juhul toimib fotol paremini, kui üleliigne värv ära noppida,” ütles Valker.
Pärast fotojahti läks asi sama põnevalt edasi. Lapsed sõidutati Salajõele, kust hakati mööda jõekallast tagasi Silma õpikotta matkama. „See on üks põnev koht, kuhu satub inimesi väga-väga harva ja mis on täiesti loomade-lindude päralt. Meil oli haruldane juhus näha Salajõe ääres talvituvat vesipappi. Üldiselt jäävad need väga harva siia pesitsema, aga talvel on neid meie jõgede ümbruses üsna palju, kui Taanis ja Norras jõed kinni külmuvad,” ütles Valker. Vesipapp juhtus üsna pelglik olema ja pildile teda ei saadudki. Ta pani tulijate eest kohe plagama, kuid Valker oli õnnelik, et lapsed ta siiski ära nägid. Paljudel oli see esimene kord vesipappi näha.
Esmakordseid kohtumisi eri lindudega kogusid lapsed oma mälupanka ja fotoaparaadi mälukaardile hulganisti.
Nüüd on Valkeril mõte, et esimene laager ei saa viimaseks jääda. Juba keerlebki mõte korrata laagrit teistel aastaaegadel ja teha jäädvustatust korralik fotonäitus. „Laste pildid on selles mõttes huvitavad, et nad näevad hoopis teistsuguseid asju. Lapsed oskavad looduses eri vorme ja väikseid asju paremini tähele panna. Kui nad millestki vaimustuvad, on nende tähelepanu hoopis teistsugune kui täiskasvanuil. Ja laste pildid väärivad vaatamist!”
Arabella Valtin – Pilliroo seemned
Jaanika Liiv – Õhtune roostik
Karel Kunevits – Jää sulab
Krisella Söderholm – Valgus
Kädi Sas – Jäämustrid
Kädi Sas – Õhtu Riimissaarel
Margret Karm – Kevad
Martin Vesberg – Põhjatihane
Martin Vesberg – Tutt-tihane
Oliver Metsar-Villakov – Vana saarepuu
Siiri Talts – Lehemustrid
Siiri Talts – Rannakarjamaa
