2011. aasta kevad jäi paljudele eurooplastele meelde selle poolest, et nende kodulinnade keskväljakuid ummistasid telklaagrid, mille olid sinna püstitanud meelt avaldavad noored. Kuigi laagriplatside kohal lehvisid kapitalismivastased loosungid ja lipud, ei olnud sageli tegemist poliitiliste äärmuslaste, vaid lihtsalt töötute noortega, kes nii oma rahulolematust tööturul toimuva üle välja elasid.
Nüüd, kui kevad lähenemas, kuid olukord majanduses endiselt heitlik, on põhjust küsida: milline on Eesti noorte olukord tööturul?
Euroopas kasutatakse noorte olukorra kirjeldamiseks tööturul tööpuuduse määra alla 25-aastase elanikkonna seas. 2010. aastal, mis on viimane, mille kohta statistika kättesaadav, kuulus Eesti selle näitaja poolest negatiivses mõttes esirinda, töötuteks loeti pea kolmandik majanduslikult aktiivsetest noortest. See näitaja oli suurem ainult sellistes riikides nagu Hispaania, Leedu, Läti ja Slovakkia, keda majanduskriis samuti tugevasti räsis. Probleemi noorte töötusega võib siduda muidugi majanduskriisiga, kuid peamiseks asjaoluks, mis ka pikaajalist tööpuudust põhjustab, on Eesti noorte madal haridustase.
2010. aastal oli Eesti 18-24-aastaste seas mitteõppivaid noori, kelle kõrgeimaks haridustunnistuseks põhikoolidiplom või puudu seegi, 12%. Arvudes väljendatuna on see pea 17 000 noort – sama palju, kui on elanikke Rakvere linnas. Seejuures ei saa mainimata jätta, et varasematel “buumi” aastatel oli madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaal märgatavalt kõrgem, ületades 14% kogu vanusegrupist. Nigel olukord tööturul soosis õppimist, arvestades vähenenud tööpuudust 2011. aastal võib värske statistika selgumisel oodata pigem negatiivset tulemust.
Peamiselt on haridusteel toppama jäänud mehed, kes moodustasid madala haridustasemega noortest enamuse. Samas ei ole probleem võõras ka naiste seas, neid oli selles seltskonnas üle 5000. Arvestades vajaduse langust madala kvalifikatsiooniga tööjõu järele, ei oota neid helge tulevik.
Üks põhjus, miks on Eestis madala haridusega noori nii palju, võib olla valede haridusvalikute langetamine. Tegemata jäänud gümnaasiumireformi tõttu võitlevad väikesed keskkoolid õpilaste pärast ning vastu võetakse ka õpilasi, kes tegelikult on andekad hoopis praktilises töös ja peaksid seetõttu õppima kutsehariduses. Kutseõppeasutuste vastuvõtuanalüüsid näitavad, et aasta-aastalt aina enam satub nende juurde õppima noori, kelle õpingud tavagümnaasiumis on katkenud. Koolist väljakukkumine on noore inimese jaoks aga piisavalt traumeeriv kogemus, nii et paljud ei julge enam koolipinki naasta. Samas on probleem väljalangevusega suur ka kutsehariduses. Keskmiselt katkestab aastas õpingud pea 20% kutseõpilastest, mitmeaastastel õppekavadel jõuavad alustajatest eduka lõpuni kohati ainult pooled.
Teine ja ehk olulisemgi probleem on seotud noorte hoiakutega. Üks levinuim põhjus, miks õpingud katkevad, on noorte käitumisraskused ning motivatsiooni puudumine tööks ja õppimiseks. Teravad suhted õpetajate ja kaasõpilastega viivad koolist väljakukkumise või lahkumiseni ning omandamata jäänud haridus raskusteni hilisemas elus.
Õpingute katkestamise vähendamiseks ning väljalangenute tagasitoomiseks kooli on kasutusele võetud mitmeid meetmeid. Üks mujal maailmas häid tulemusi andnud abinõu, mis uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega vastu sai võetud, on kooli kohustus võtta ühendust puuduva õpilase vanematega. Kiire reageerimine põhjuseta puudumistele vähendab probleemide kuhjumist ning riski väljalangemiseks. Kutsehariduses on edukamad koolid palganud lisatööjõudu sotsiaalpedagoogide, psühholoogide ja kursusejuhendajate näol, kelle ülesandeks on õpilaste probleemidega tegelemine. Riikliku programmiga KUTSE püütakse kooli tagasi tuua varasemalt välja langenud noori, et nad saaks oma pooleli jäänud õpingud lõpetada.
Kahjuks on viimatinimetatud programmi raames kutsekooli tagasi jõudnud vähesed. Lisaks on KUTSE programm suunatud vaid neile noortele, kes on õppinud kutsehariduses. Enamik Eesti 17 000-st madala haridustasemega mitteõppivast noorest ei ole kutsekooli kunagi näinudki ning neile on tööturule sisenemist toetavaid tegevusi vähe pakkuda.
Jaanuari keskpaigani oli avatud Euroopa Sotsiaalfondi taotlusvoor, mille raames oli võimalik taotleda toetust noorte tööhõive ja erialase ettevalmistusega tegelevatele projektidele, kuid kindlasti peaks just noorte vajadustele vastavaid tööturu teenuseid pakkuma järjepidevalt. Et ka Eesti linnaväljakud protestijate telklaagritega täituma ei hakkaks, on vaja meil koos välja mõelda, kuidas madala haridusega noored haridustrepil kõrgema astme peale upitada ja edukalt tööle saada. Võrreldes kõrgest töötusemäärast tingitud sotsiaalkulutustega nüüd ja tulevikus on noorte järjele aitamine praegu võrratult odavam.
Mihkel Nestor,
Poliitikauuringute Keskuse Praxis hariduspoliitika analüütik
