Vaid paari minutiga viib veetakso turisti Haapsalust üle mere Österbysse, kus paari kuu eest avas taas ukse sadamarestoran.
Keskpäev. Sadam. Seisan pisut kõikuval paadisillal, nii et väike kõhedus poeb hinge. Kesksuve briis sasib juukseid, adruhõng paitab ninasõõrmeid. Vees ulbib üks madal kahvaturoheline paat. Ahtris lehvib lipp. Ei, mitte mereröövlite oma. Viikingitele see ka ei kuulu. Sellel siin on kolju ja sääreluude asemel hoopis taevasiniste tähtedega kirjutatud „Haapsalu veetakso”.
„Mine tea – kui on hea sõit, läheme ehk Rootsi,” nendib heatujuline „taksojuht” paati silla küljest lahti sidudes. Tahaksin siiski vaid vastaskaldaga piirduda. Sean end enam-vähem mugavalt istuma ja piidlen Suur-Holmi sadamat, kõrguvaid maste, purjeid, paate-laevu, mis seal kõik endale kindla koha on leidnud. Südasuvist peolembest kuurortlinna, mi
