Silt: pastakas ja kahvel

Seier on kella 12 peal – lõunaaeg. Nälg näpistab, ka kõht annab sellest valju korina saatel teada. Pliiats kukub käest, sõrmed klaviatuuril jäävad paikseks ja ihkavad hoopis kahvlit hoida. Jätan töö kus seda ja teist ning lippan sööma. Olen kohanud põliseid haapsallasi, kes ei teagi, et Rimi külje all asub selline toidukoht nagu Mandarin. Nende kaotus, sest restorani hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane. Öeldakse, et tasuta lõunaid pole olemas, aga Mandarin tüürib sinna lähedale. Toit on hea, odav ja portsjon suur. Modernne interjöör on tagasihoidlik, aga lihtsuses peitub omamoodi võlu. Tõsi, taustaks mängiv popmuusika rikub pisut illusiooni aasiapärasest õhustikust, aga sellele võib läbi sõrmede (või siis kõrvade) vaadata. Istun sees ja vihmase ilmaga välja ei tiku, kuigi Mandarinil on nii hoone ees kui ka taga väliterrass. Sean end sisse ühel mattrohelisel diivanil ja asun men

[gallery ids="479820,479821,479822"]   Haapsalu kuursaal avas suvehooaja puhul uksed ja pakub taaskord rikkalikku menüüd einestamiseks. Haapsalu kuursaal. Silmi paitav elegantne puitpits, iidsete ajastute hõng ja endiste aegade puudutus. See on kultuuri ja maitseelamuste kohtumispaik, mis meelitab alatasa enda juurde tagasi pöörduma, kandes külastajani unustatud eilsete miljöö. On krooniliselt tasane pühapäeva pärastlõuna, mil rahvas hakkab tasapisi kuurortlinnast välja voolama. Ameerika autod nähtud, teevad turistid siit sääred. Ja võibolla mõned kohalikudki. Aga mina luban endal peitu pugeda möödunud sajandisse, isegi kui vaid üheks silmapilguks, mõneks suutäieks. Nooruke püüdlik ettekandja märkab mind peaaegu kohe ja tõttab otsejoones minu juurde. Juhatab lauda nagu rafineeritud ja idüllilistes paikades kombeks. Justkui kardaks, et hindu nähes ära lähen. Mind ootab akna ääres laud vaatega merele. Kollakashallid lained loksuvad õrna tuule käes, olles nii lähedal,

[gallery ids="479236,479233,479235"]   Vaid paari minutiga viib veetakso turisti Haapsalust üle mere Österbysse, kus paari kuu eest avas taas ukse sadamarestoran. Keskpäev. Sadam. Seisan pisut kõikuval paadisillal, nii et väike kõhedus poeb hinge. Kesksuve briis sasib juukseid, adruhõng paitab ninasõõrmeid. Vees ulbib üks madal kahvaturoheline paat. Ahtris lehvib lipp. Ei, mitte mereröövlite oma. Viikingitele see ka ei kuulu. Sellel siin on kolju ja sääreluude asemel hoopis taevasiniste tähtedega kirjutatud „Haapsalu veetakso”. „Mine tea – kui on hea sõit, läheme ehk Rootsi,” nendib heatujuline „taksojuht” paati silla küljest lahti sidudes. Tahaksin siiski vaid vastaskaldaga piirduda. Sean end enam-vähem mugavalt istuma ja piidlen Suur-Holmi sadamat, kõrguvaid maste, purjeid, paate-laevu, mis seal kõik endale kindla koha on leidnud. Südasuvist peolembest kuurortlinna, mi