Seier on kella 12 peal – lõunaaeg. Nälg näpistab, ka kõht annab sellest valju korina saatel teada. Pliiats kukub käest, sõrmed klaviatuuril jäävad paikseks ja ihkavad hoopis kahvlit hoida. Jätan töö kus seda ja teist ning lippan sööma.
Olen kohanud põliseid haapsallasi, kes ei teagi, et Rimi külje all asub selline toidukoht nagu Mandarin. Nende kaotus, sest restorani hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane. Öeldakse, et tasuta lõunaid pole olemas, aga Mandarin tüürib sinna lähedale. Toit on hea, odav ja portsjon suur. Modernne interjöör on tagasihoidlik, aga lihtsuses peitub omamoodi võlu. Tõsi, taustaks mängiv popmuusika rikub pisut illusiooni aasiapärasest õhustikust, aga sellele võib läbi sõrmede (või siis kõrvade) vaadata.
Istun sees ja vihmase ilmaga välja ei tiku, kuigi Mandarinil on nii hoone ees kui ka taga väliterrass. Sean end sisse ühel mattrohelisel diivanil ja asun men
