Sel nädalavahetusel möödub 85 aastat eesti rahvast sügavalt haavanud juuniküüditamisest, kus meie helgemad pojad ja tütred eraldati oma perekondadest ja viidi sügavale Siberisse orjatööle. Samal ajal võitleb ukraina rahvas neljandat aastat selle nimel, et nende maad ei anastataks, neid ei orjastataks ega küüditataks, kaotades selles võitluses samamoodi oma parimaid poegi ja tütreid. Neil sündmustel on ühine nimetaja – meist ida poole jääv kurjuse impeerium, igipõline rahvaste vangla, mida pole valitseja, lipu, vapi või nime vahetus muutnud.
Küüditatute mälestuse hoidmine, selle jäädvustamine, neist rääkimine on tähtis. Et see ei korduks, ei siin ega mujal, et inimesed teaks ega kaotaks valvsust. Ehkki lääneeurooplastele tuleb vene imperialismist rääkida justkui lasteaialastele, lihtsate sõnade ja kujunditega, otsekui puust ette tehes, ei tohi seda ometi lõpetada. Küllap saavad viimaks nemadki aru.
Tänases lehes räägib välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov, kuidas Venemaa ilmutab juba märke väsimusest ja meeleheitest. Pole ime, sest kogu maailmaga pole jaksanud ükski diktaator lõputult sõdida. Just nüüd on tähtis kahekordistada Ukraina toetamise jõupingutused ning mitte minna sobinguile impeeriumiga. Vaid Ukraina täielik võit, ei midagi vähemat, annaks meile lootuse, et juuni- ja muude kuude küüditamised ei saaks enam kuskil toimuda.
