Euroopas on juba üle kahe nädala jälle sõda. Meie hommik algab hirmuga uudiseid vaadates-kuulates ja lõpeb lootusega, et öö ei tooks taas kaasa tohutuid kannatusi.
Õige on, et maailma ajaloos on olnud väga vähe aegu, kui sõda ei ole olnud. Iisraeli ajaloost teame, et juudi rahvas on pidanud korduvalt oma kodumaalt põgenema, elama võõrsil ja kannatama, ning siis jälle oma maale tagasi tulnud. Mõni nädal tagasi toimus riigikogus suur rahvusvaheline Jeruusalemma palvus-hommikusöök ja palusime rahu Jeruusalemmale. Praegu on sõda, mille Venemaa alustas iseseisva Ukraina riigi vastu. Sõda on ohuks tervele maailmale. Lennart Meri on öelnud: „Minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus.“
Praegune olukord Ukraina kaitsesõjas meenutab olukorda Eesti vabadussõjas 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920. Eesti soovis oma riiki. Muidugi ei saa võrrelda suurt Ukrainat väikese Eestiga. Eesti kogemus on aga see, et rahutöö viis meid rahulepinguni.
pulmas peiupoiss, igas peies kadunuke
siis vanajumal midagi ette ei võta, kas on mestis nende kaabakatega
Vanajumal tegi inimest luues saatusliku vea – andis talle vaba tahte. Vanajumalal ei sobi sellepärast sekkuda kui inimene oma vaba tahet kasutab ja maailma asjad jälle nii puntrasse ajab, et kaos ja sõdimine lahti läheb.
tuleb paluda. Miksike on vist selle tegemata jätnud.