Neljapäeval saab Eesti vabariik 104aastaseks. Olgu see vahva ja tore pidu. Võibolla mitte nii rahvarohke kui varem, ja kodusem. Aga ikkagi tore.
Varjud, mis seekord pidutuju tumestavad, on loomulikult olemas ja päris. Mõtlema nendele peab ja arvestama nendega ka, olgu need siis tervishoiu-, energia- või julgeolekumured, hirm tervise, sõjaohu ja toimetuleku pärast. Aga pidupäeval nendele keskenduma ei pea. Mõtelgem välja, miks on Eesti elamiseks just see õige koht. Just minu jaoks ja sinu jaoks. Keegi või miski, mille üle olla õnnelik ja uhke.
On see siis asjaolu, et meil on unikaalsed neli aastaaega ja siiski suhteliselt pehme ning talutav kliima. Et meil on lühikeste päevadega hämarad talved, aga ka lühikeste öödega valged suved. Või on see Eesti maastik, millel on palju erinevaid nägusid lausikust Läänemaast muhkliku Lõuna-Eestini. On need meie majandus- või loomeinimesed, põllupidajad või looduskaitsjad.
Tegelikult mahume siia kõik päris hästi ära. Ka siis, kui mõnest asjast erinevalt aru saame. Õnneks ei vihasta me ruttu ja pole äkilised. Ja see on kindlasti meie õnn ning võimalus leppimise leidmiseks ühiskonnas.
Inimeste sünnipäevad on tavaliselt pisukese kokkuvõtte tegemise või tagasivaatamise aeg. Nii ka riigil. Vaadates tagasi natuke kaugemale, tuleb tunnistada, et Eesti on olnud juba rohkem vaba, kui ta on olnud okupeeritud. Mis on igati rõõmustamist väärt asjaolu.
Me ei tule sel aastal kokku vastuvõttudele, aga paraadi peame ometi. Saame kokku värskes õhus vabadussammaste juures. Me ei vaata sel aastal kätlemistseremooniat. Aga põhjus, miks me seda varem vaatasime – neid, keda on tunnustatud ja tänatud, kes on Eestile olulised –, on jäänud. President annab ka sel aastal teenetemärgid. Ütleme kõik oma tänu neile, keda seekord on vääriliseks peetud.
Aitäh ja ilusat Eesti sünnipäeva!
Vale!
Eesti saab vabaks kui ta saab vabaks riigi vaenlastest. Kuni ükski rehv või kesar elab, pole põhjust pidutsemiseks 🙁
Eestimaa on ja jääb eestlaste maaks vaatamata milline maailmakord siin on valitsenud !
Ainult kahjuks on aegade algusest üha vähem neid kes suudavad ka väärikalt Eestlase nime kanda.Lihtsam on sajandite jooksul hästi äraõpitud pugejalikkus ja iga uue isanda ees koogutamine !