Juhtkiri: see ei tohiks ju olla nii raske

Eile, kaks päeva pärast seda, kui Tallinnas Vabaduse väljakul avaldasid meelt „vabaduse eest” võitlejad, astus riigikogu ette peaminister Kaja Kallas. Ka Kallas kõneles vabadusest, öeldes, et meil on just „vabadusvõitlejad” need, kes takistavad kogu ühiskonda liikumast vabaduse poole.

Mis on „vabaduse eest” võitlejate vabadus, pole päris selge – on see hirm vaktsineerimise ees või pime usk, et Eestis on võimul ebaseaduslik valitsus, nagu ütles pühapäeval Vikerraadiole üks protestija, või on see ilmajäetu sulnis tunne, et meeleavalduse korraldajate jaoks ollakse lõpuks ometi keegi? Peaministri vabadus on võrdlemisi kergesti defineeritav – see on avatus. Avatud koolid ja avatud majandus, ilma piiranguteta elukorraldus, nagu see oli varem, poolteist aastat tagasi.

Kindlasti oli laupäeval Vabaduse väljakul peale kõige muu – kui korraldajate eesmärgid maha arvata – väga palju väsimust ja ebakindlust, teadmatust ja frustratsiooni, hirmu ja usaldamatust. Eestimaalased idaeurooplastena ei usalda oma riiki. Ja kui asjad on nii hullud, siis ehk ongi lihtsam uskuda, et vaktsiinid on vandenõu, arstid valetavad, haiglates on kohti küll ja koroona on lihtne gripp.

Laupäevane meeleavaldus näitas, et Eesti on rohkem katki, kui võis arvata. Nii et võibolla ei peaks peaminister riigikogu ees rääkima vabadusvõitlejatest, kes takistavad kogu ühiskonda liikumast vabaduse poole. Võibolla ei peaks ta lahterdama vaktsiinivastaseid, keda pole tema sõnul võimalik veenda, ja neid, kes kahtlevad. Võibolla ei peaks ta rääkima nõuandetelefonidest ja lektoritest.

Võibolla peaks peaminister rääkima oma rahvaga, otse, peaks ütlema, et ärge kartke, me võtame end kokku, et võita sõda viirusega, mitte üksteisega. Et me ei lagune lõplikult kaheks vaenutsevaks leeriks. Öelda, et me saame hakkama – see ei tohiks ju olla nii raske.