Tänasest saab Otškalenko vabastamise vastu allkirju anda

Panga küla elanik Reelika Ender alustas keskkonnas petitsioon.ee allkirjade kogumist, et eluaegse vanglakaristuse saanud Vassili Otškalenko ei pääseks ennetähtaegse vabaks.

„Algatasime allkirjade kogumise, et edastada pöördumine Harju maakohtu Tallinna kohtumaja põhja ringkonnaprokuratuuri, et anda oma hääl mitte vabastada ennetähtaegselt endine Haapsalu elanik Vassili Otškalenko, kes on 1992. aasta suvel toime pandud lapseealise tüdruku vägistamise katses ja mõrvas ning teise lapseealise tüdruku vägistamise katses surma mõistetud, kelle surmanuhtlus asendati 1997. aastal eluaegse vangistusega,“ kirjutas Ender sotsiaalmeedias.

Pöördumisele saab allkirja anda 7. novembrini.

Pöördumine, millele saab allkirja anda:

Käesolevaga pöörduvad Teie poole Haapsalu linna (nii Haapsalu linna kui ka seda ümbritsevate asulate ja külade) elanikud – nii lapsevanemad, kui ka lihtsalt inimesed, kes ise praegu alaealisi lapsi omamata, on mures oma laste elu ja tervise ning elukeskkonna turvalisuse säilimise pärast.

Meile on teatavaks saanud, et Harju Maakohtule on esitanud taotluse eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamiseks endine Haapsalu elanik, 1992. aasta suvel toime pandud lapseealise tüdruku vägistamise katses ja mõrvas ning teise lapseealise tüdruku vägistamise katses surma mõistetud Vassili Otškalenko, kelle surmanuhtlus asendati 1997. aastal eluaegse vangistusega. Juhtumi ja mõrvajuurdluse tagamaid on väga suure põhjalikkusega käsitletud ajalehe Eesti Ekspress ajakirjanik Sulev Vedleri 06.10.2021 artiklis „Väikseid tüdrukuid jahtinud pedofiilist mõrvar soovib vabaks pääseda. Juba külastab ta kodust kuurortlinna”. Käesoleva petitsiooni aluseks olevad faktilised asjaolud on pärit sealt ning meil ei ole alust neist kahelda, kuna artikli koostamisel on tuginetud kriminaaltoimiku dokumentidele.

Tingimisi ennetähtaegse vabanemise korral asuks ta uuesti elama Haapsalu, nii öelda „oma endistele jahimaadele”. See võimalus tekitab meis tõsist hirmu nii enda, oma laste, kui ka oma lähedaste ja tuttavate turvalisuse pärast.

Vassili Otškalenko mõisteti süüdi kahe lapseealise tüdruku vägistamise katses. Vägistamise katsed pandi toime vägivallaga, mitte abitu seisundi ärakasutamisega, lapsed lohistati nende tahte vastaselt metsa, ellujäänud 12-aastast kannatanut ähvardati vastupanu ületamiseks noaga ja löödi vaigistamiseks. Esimesel juhul jõudis süüdimõistetu kannatanu oma seksuaalkuriteo eesmärgi varjamisel tappa, teisel juhul suutis halvima ära hoida kohale rutanud kannatanu isa. Mõlemad rünnakud ajendas Vassili Otškalenko seksuaalsuunitluse häire.

Kriminaalasja eeluurimisel leidis mh ta enda ütlustega tõendamist, et tegu on pedofiiliga ehk inimesega, kes tunneb seksuaalset tõmmet laste – puberteedieelsete, väljaarenemata tüdrukute poole. V.Otškalenko on Eesti Ekspressi andmetel 24. augustil 1992 toimunud ülekuulamisel tunnistanud, et sai juba aastaid tagasi orgasmi, kui puudutas mängu käigus voodis ühte pisikest tüdrukut. Samuti tunnistanud ta, et ei pidanud enda rahuldamiseks lapsi vägistama, vaid piisas nende katsumisest. Selliseid juhuseid olnud 6–7, viimati 1990. aastal sanatooriumi Laine juures, kus ta töötas santehniku ja lukksepana.

Kriminaalmenetluses jäeti kõik need muud, kergemad süüteod laste vastu, potentsiaalselt seksuaalkuriteod, uurimata ilmselt lihtsalt otstarbekuse kaalutlusel, arvestades juba tuvastatud kuritegude raskust ja prognoosi nende eest mõistetava karistuse raskusele.

Samuti ei saa jätta arvestamata 1990. aastal Haapsalust kadunud ja hiljem surnuna leitud Diana Illarionova surma asjaolusid. 5-aastane laps Diana Illarionova läks Haapsalu linnas asuvalt mänguväljakult kaduma 8.aprillil 1990.a. Diana Illarionova kadumise ajal oli Vassili Otškalenko vabaduses ja elas Haapsalus. 31.juulil 1990.a. leiti Diana Illarionova laip Haapsalust 30 km kaugusel, Haapsalu-Keila maantee ääres metsast maetuna, alakeha paljas ja aluspüksid mähituna ümber pea. Samamoodi, palja alakehaga ja aluspüksid peas, oli Vassili Otškalenko matnud 30.07.1992.a. 10-aastase Svetlana Volkova pärast seda, kui oli ta tapnud vägistamiskatse varjamiseks. Pärast 18.augustit 1992.a., kui Vassili Otškalenko ründas kolmandat alaealist, 12-aastat tütarlast, keda ta kannatanu isa sekkumise tõttu mõrvata ei jõudnud, ei ole 29 aasta jooksul nii julmasid ja õudsaid kuritegusid laste suhtes Haapsalu linnas toime pandud. Me teame, mis on süütuse presumptsioon ja et sellest tulenevalt ei saa isikut ilma süüdimõistva otsuseta kuriteos süüdi olevana käsitleda, aga me osundame, et kirjeldatud kaalukad asjaolud, sealhulgas ka modus operandi ehk kurjategija käekiri ehk samaliigilise kuriteo väga sarnasel viisil hilisem toimepanek viitavad kaalukale võimalusele, et Vassili Otškalenko võib olla vastutav ka Diana Illarionova surma eest. Ajaleht Postimees ajakirjanik Karel Reisenbuk 09.10.2021 artiklis „KRIMILUGU Võigas lapsetapja jalutab kodukandis vabalt ringi” on sedastatud, et ⟩ Vassili Otškalenko on Diana tapmist tunnistanud vanglas kongikaaslastele.

Kuna Diana Illarionova tapmine võib olla õiguslikult käsitletav mõrvana ehk kuriteona (kui lapse surm põhjustati nt teise kuriteo varjamiseks), mille eest on kehtivas karistusseadustikus ette nähtud eluaegne vangistus, siis see kuritegu ei aegu ning seetõttu tuleks praegu teha V.Otskalenko ennetähtaegse vabastamise asemel viimased jõupingutused Diana Illarionova surma asjaolude väljaselgitamiseks, arvestades 30 aasta jooksul täienenud tehniliste võimalustega tõendite kogumiseks ning samuti ka kohtupraktika alusel süü tõendamisel modus operandiga ehk kurjategija käekirja kui täiendava kaudse süüstava tõendiga ning tema enda poolt kuriteo kongikaaslastele ülestunnistuse kui tõendiga arvestamise võimalusi.

Riigikohus on oma 05.11.2019.a. kohtumääruses asjas nr. 1-15-400 p.9 selgitanud, et eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest. Samuti et eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks peab olema kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. Sama määruse punktis 11 on selgitatud, et KarS § 76 lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel tuleb arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada. Et eluaegne vangistus ei ole ajaliselt määratletud, ei kajastu süüdimõistmise aluseks olnud tegudes sisaldunud ebaõigus karistuse pikkuses nii, nagu see on tähtajalise vangistuse puhul. Seetõttu on eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb.

Nagu juba ülalöeldud, ajendas Vassili Otškalenkot kuritegusid toime panema seksuaalsuunitluse häire – pedofiilia ehk seksuaalne huvi laste, väikeste, puberteedieelsete tüdrukute vastu. Oluline on, et Vassili Otškalenko pani seksuaalsuunitluse häirest ajendatud seksuaalkuritegusid toime korduvalt, 18-päevase vahega. Jäle ning tülgastav on, et Vassili Otškalenkot ei kohutanud, tema käitumist ja mõttemaailma ei muutnud 30.juuli 1992.a. traagiline tagajärg, Svetlana Volkova surm, vaid V Otškalenko oli juba 18 päeva möödumisel valmis oma kuritegu kordama. See näitab ülimat ükskõiksust inimelu vastu ja laste heaolu vastu, või seda, et isiku seksuaalsuunitluse häire oli nii intensiivne ja nii kontrollimatu. Seksuaalsuunitluse häired on isikul lapse- või kasvueas väljakujunenud psüühikahäired, mida tuleb ravida ja milleks on ette nähtud rehabilitatsioon. Eesti Ekspressis 2-aastat tagasi toimunud tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotluse menetlemist kajastatud info kohaselt ei ole Vassili Otškalenko karistuse kandmise ajal, möödunud 29 aasta jooksul saanud seksuaalsuunitluse häire alast nõustamist, sealhulgas psühholoogilist nõustamist. Samuti pole ta osalenud asjakohastes sotsiaalprogrammides. Samas on ta ise veel 56-aastane, ehk täisjõus, suguelu elamiseks küpses eas meesterahvas. See tähendab, et tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine sisaldaks endas eeldust ehk hüpoteesi, et V.Otškalenko pedofiilia, sugutung lapseealiste, puberteeti läbimata tüdrukute vastu, on vangistuses viibitud ajal iseenesest üle läinud. Sellisest oletusest lähtumine on ohtlik ja seab surmaohtu lapsed, väiksed tüdrukud paikkonnas, kuhu iganes Vassili Otškalenko saab vabanemisel kohtu loal elama asuda.

Vassili Otškalenkole mõisteti karistus sel ajal kehtinud ENSV KrK § 36 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid järgides. Viidatud sättes 2. lause näeb ette, et karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo ühiskonnaohtlikkust, iseloomu ja astet, süüdlase isikut ning vastutust kergendavad ja raskendavaid asjaolusid. Neid asjaolusid arvestades mõistis Tallinna Linnakohus Vassili Otškalenkole karistuseks kõrgeima karistusmäära, surmanuhtluse, avaldades sellega ülimalt taunivat hinnangut sellistele kuritegudele, aga ka hinnangut Vassili Otškalenko isiksuse ohtlikkusele. Mõistes isikule surmanuhtluse, andis kohus ka hinnangu, et süüdimõistetu ohtlikkus ei lange ära vangistuse ärakandmisel ja võimalus, et ta paneks tähtajalise vangistuse ärakandmisel toime sarnase kuriteo, on suur.

Otsustades praegu Vassili Otškalenko tingimisi ennetähtaegse vabastamise, tähendab see sisuliselt varasema otsuse revisjoni tema ohtlikkuse ja uue kuriteo toimepanemise riski ehk retsidiivsusohu osas. Meie, allakirjutanute, hinnangul on see potentsiaalne ohtlikkus säilinud ning väga suur. Vassili Otškalenkol peaks tema iga arvestades olema sugukihu säilinud ning meedias avaldatud andmetel ei ole teda isegi tema enda soovil kastreeritud.

Tema seksuaalsuunitluse häire on üks ohtlikumaid ohvritele, sellega kaasneb otsene ja reaalne oht laste elule ja tervisele. Nagu juba eelmises lõigus nimetatud, ei ole ta seoses oma seksuaalsuunitluse häirega saanud ravi, osalenud nõustamisel ega sotsiaalprogrammides. Ammugi ei ole ta saanud praegu karistusseadustikuga ette nähtud seksuaalkurjategija kompleksravi.

Seetõttu, nende asjaolude tõttu, on ülisuure tõenäosusega säilinud tema seksuaalsuunitluse häire ja sellest lähtuv ülisuur oht ümbritsevatele, eelkõige alaealistele, puberteedieelsetele väikestele tüdrukutele. Paranenud ei saa olla ka tema oskus ja võime ühiskonnaelus toime tulla: nii, nagu ta oli ajakirjanduses avaldatu põhjal 1990-1992 oma ema ja abikaasa toita ja katta, pole ta vangistuses viibitud ajal omandanud täiendavaid oskusi ega omandanud kutseid, kuidas vangistuse ajal, 1992-2021 väga oluliselt muutunud ühiskonnaelus toime tulla. See kõik kogumis tähendab, et uute ja eriti samaliigiliste kuritegude toimepanemise oht on Vassili Otškalenko puhul jätkuvalt suur.

Ülaltoodut arvestades palume meie, allakirjutanud, säilitada meile ja meie lastele ohutu elukeskkond ja mitte seada meie lapsi seksuaalkuriteo ohvriks langemise ohtu ning mitte rahuldada Vassili Otškalenko eluaegsest vangistusest ennetähtaegse vabastamise taotlust (taotlusi), kuni ta ei ole kontrollitult edukalt läbinud seksuaalsuunitluse häire ravi, nõustamist ega asjakohaseid sotsiaalprogramme.