Haapsalu nostalgiapäevadest on 17 aastaga saanud tõeline suurüritus. Enam ei ole see pelgalt väikese veidrike seltskonna ettevõtmine, vaid pidu, kuhu rahvast voolab kohale hordide kaupa ja üle terve Eesti.
Iga aastaga kasvab vanasõidukite paraadil osalejate hulk ja iga aastaga on järjest rohkem neid, kes enne septembri teist nädalavahetust kapisügavustesse sukelduvad ja sealt stiilseid rõivakomplekte välja võluvad. Selles mõttes tuleb korraldajatele See teatrist au anda – loodud on midagi, mis veidikenegi Haapsalu turismihooaega pikendab ja linna taas korraks pildile tõstab.
Nostalgiapäevade kasvav populaarsus tõestab, et ettevõtmise ühel põhilisel eestvedajal, Roman Sultangirejevil ehk Rommyl on hea nina. Pole ju nostalgiapäevad sugugi esimene tema algatatud ettevõtmine, mis väikesest omainimeste peost suureks on paisunud. Koos Haapsalu kultuurikeskuse praeguse juhi Gülnar Murumäega veerand sajandit tagasi käima lükatud Augustibluus on samuti omandanud mõõtmed, millest algatajad omal ajal vaevalt et unistada oskasid.
Kui Augustibluusi korraldamine läks juba aastaid tagasi professionaalide kätte, siis nostalgiapäevi korraldab endiselt pisike See teater ise. Õigupoolest loob teater küll võimaluse, millega teised lähevad kaasa – paljud linna söögikohad panevad selleks ajaks kokku nostalgilise menüü ja korraldavad oma pidusid, olgu see siis varietee või lintmakidisko. Nii täidabki nostalgiline meeleolu terve linna.
Kogu selle suure karnevali juures kerkib aga küsimus: kus jookseb piir lõbutsemise ja vana korra tagaihalemise vahel. Rommy ise on öelnud, et tema jaoks pole nostalgiapäevades grammikestki poliitikat – see on lapsepõlve meelde tuletamine. Nii on see ilmselt paljude nostalgitsejate jaoks, kelle lapsepõlv jäi just nõukogude aega. Igatsetakse kadunud noorust, mitte tolle ajastu totrusi.
no see artikkel hakkab juba õhtulehe mõõtu võtma.
Nii äge üritus, inimesed väga rahul, miks vaja vingu üles kiskuda.
Ei igatse keegi midagi tagasi, vaid see on nii lahe ja positiivne üritus, mis ühendab inimesi… nii noori kui vanu, üritus, kuhu tullakse kogu perega, millele tehakse kodus ettevalmistusi.
Aru ma ei mõista- on kellelgi tõesti kade meel, et asi nii hästi läheb ja aasta-aastalt aina vahvamaks muutub???
Kahjuks mitte teised ei lähe kaasa vaid on avastanud, et kui oma suvalisele teenusele või tootele eesliide “nostalgia-” lisada, saab äkki seda neil päevadel inimestel lihtsamalt pähe tõmmata. See, kas see päriselt kuidagigi nostalgiaga seotud on, ei puutu üldse asja. See, kas see selle konkreetse koha olemuse- ja stiiliga sobib, samuti mitte. Lisaks tõenäoliselt ka see, et ei taha uskuda, et need sellelt teenivad söögikohad ja meelelahutusasutused enamuses natukenegi kogu ürituse enda korraldamisele kas füüsiliselt või rahaliselt natukenegi omapoolset toetust pakuvad. Pole ka kuulnud, et oma “nostalgiamenüüd” usinalt reklaamivad söögikohad või nostalgiamassazi pakuvad sanatooriumid oleksid Rommy ja Eve endale tänutäheks… Loe rohkem »
Ära virise!
Ja kas oli ka mingi söögikoht, kus nõukaaegseid hõrgutisi, nt. sardelli ja hapukapsast pakuti nöukaaegsetest nõudest, nõukaaegse nöudepesukvaliteediga? Mäletate kolmeharulisi alumiiniumkahvleid, mis olid nii rasvased, et käes ei tahtnud püsida? Ja kuuekandilisi teeklaase millel eelmiste kasutajate huulepulgajäljed? Seda aega igatsete tagasi??? Pesematta pudelisse villitud “Ziguli” õlut? “Zigulit” ja “Moskvitši”????
Ainult elu ise oli tol ajal tunduvalt lihtsam, kui kolmetoaline koperatiivkorter ja zigull juba olemas olid, siis võiski rahus jooma hakata, sest muud ju ei osanud enam tahta….