Avalik ruum on üks tähtsamaid linna identiteedi kujundajaid – selle mitmekesisuse, kvaliteedi ja turvalisuse põhjal kujundatakse arvamus sellest kohast.
Avalikku linnaruumi võib vaadelda ka kui linna elutuba – seal puhatakse, kohtutakse, seal liigub linna tulnud külaline.
Inimloomuses on juba see, et olla tahetakse seal, kus on mugav liikuda, mõnus istuda, hea välis- ja siseruumi üleminek, pingid, lauad, skulptuurid, taimekastid jms, mis toob linnaruumi pehmust ja turvalisust. Eriti meeldib inimestele viibida kohtades, kus leidub ka teisi inimesi ja seljatagune on nii-öelda kaitstud. Kui avalik ruum mõjub ebaturvalisena või seal on vähe vaba aja veetmise võimalusi, varjub inimene meelsamini koju nelja seina vahele või eelistab veeta vaba aega kusagil mujal.
Kõige kurvem, mis linnaruumiga juhtuda saab, on see, kui tänavatelt kaob melu. Siis saavad neist paigad, kus tusased eestlased üksteisest mossis nägudega mööda rühivad.
üks melumees andis 3-le nuga, melu missugune, aga võiks veel siia tsetseene, asereid ja näiteks hulgi hiinlasi melutsema tuua
Ekrelase rotivigin.