Nagu kõikjal Eestimaal, on Haapsalu linnaski viimastest kohalikest valimistest möödas juba üle poole aasta. Tahaks ivolinnalikult hüüda „Ei, aeg ei peatu, ei-ei”, sest need kuus kuud on läinud justkui linnutiivul. Kuid mitte märkamatult.
Kunagi oli kombeks anda uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva. Praegu, tõejärgsel väärinfoajastul, ei anta enam kellelegi aega atra seada. Minu meelest võinuks esimese saja päeva mõtet näha eelkõige nii, et valitsusel endal peab olema huvi saavutada tähtsaid ja märgilisi muutusi võimalikult kiiresti – oma töö hooga käima saada ja ennast tegusana näidata.
Kui sel sajal päeval ka Haapsalule mingi ülev sisu oleks, siis oodanuks linnapealt uhket kõnet või aruannet ühismeedias, kus maalitakse silme ette juba sündinud poliitilisi valikuid ja nende tähendust tuleviku Haapsalule. Lohutuseks võib aga kuulata linnapea tavapäraselt rutiinseid sõnavõtte linnavalitsuse infotunnis volikogu ees.
Nagu valimislubadused ja -programmid ikka, on kippunud ka koalitsioonilepingud olema üsna ümmargused ja kahjuks läks sama teed ka Haapsalu võimuliidu kokkule
