Haapsallase Ester Kõrvitsa neljas luulekogu on teretulnud täiendus traditsioonilise luule austajate lugemislauale.
Sellest leiab lihtsad värsid, mis tulevad südamest. Lõppriimiliste salmide sekka on siiski saanud mõnigi vabavärsiline luuletus, nende seas raamatule pealkirja andnud „Hetked” aastast 2020 („Elu ilusaimad hetked / on lühikesed, / kuid püsivad meeles / helgetena / armsatena, / kaunitena / igavesti.”), aga ka aastast 1997 pärit „Armastuse imejõud” ja 2013. aastal kirjutatud „On inimesi”.
Kõrvuti mullu kirjutatuga leiab sellest salme, mis on loodud kuuekümne ja enamagi aasta eest, kui autoril enesel oli aastaid kasinasti 25. Kõige varasem on 1957. aastal kirjutatud „Kruusatee” – pildike tüütust ja pikast bussis loksumisest. Avaluuletuses loodab autor, et lugeja on mõelnud samu mõtteid, mida tema nüüd järgnevalt värsivormis väljendab. See on õigustatud ootus, sest elutee eri etappidel on inimestel ees püsti sageli sarnased (eksistentsiaalsed) küsimused, millele vastuse otsimine polegi nii lihtne. Küllap saab tuge teadmisest, et ka teistel on olnud sarnaseid kahtlusi ja hirme, samuti rõõme ja rahulolu sageli väikestest asjadest. Küllap luulekogu pakub seltsi ja tuge.
Kogumik jaguneb mõtteliselt kolme ossa – looduslüürika, mis järgib nelja aastaaega, siis inimese elukaare erinevate etappide peegeldusi ja viimases plokis tuletab autor meile meelde elus kõige vajalikuma – sõpruse ja armastuse olemasolu. Siin on mitmeid sõprade ja pereliikmete peale mõeldes kirjutatud värsse – mõtteliselt koolikella või pulmakellade helisemise puhuks või mõne muu tähtpäeva tarbeks, või ka tänuks ja meenutuseks.
Lugejana hindan sellest kogumikust enim n-ö vana inimese luulet, mida just eakatel oleks hea lugeda.
...
Fotod: Arvo Tarmula
